Jutlus 9.05.2021 -  Luuka 11:5-13,

Palvepühapäeval ongi sobiv, et mõtleme Meie Isa Palve peale ja selle peale, kuidas üldse oma usuelus palveid rakendada igapäevase tegevuse keskel. Palve on ka Jeesuse ilmavaate omaks võtmine ning annab tunnistust sellest, millesse ja kellesse meie tegelikult usume. Isegi kui inimesed usuvad mingisse „kõrgemasse võimu“ on vajalik kontakti leida ning kahekõne pidada või eestpalveid esitada. Kui meie palveid esitame, kui meie otsime ja koputame uksele, siis Jeesus ütleb, et meile tõesti antakse midagi vastu ja kogeme seda, et uks meile avatakse ja meie saame juurdepääsu Jumala kõige olulisemale annile, mis annab palvetamisele ja palvele püsivust ja jõudu. See and on Püha Vaim.    Lugedes Luuka evangeeliumi ,selgub meile, et Jeesus palvetab järjekindlalt. Sellest võime lugeda Jeesuse ristimisega seoses: „Entsündis, kui kogu rahvast ristiti ja ka Jeesus oli ristitud ja palvetas, et taevas avanes ja Püha Vaim laskus ihulikul kujul Jeesuse peale kui tuvi, ja taevast kostis hääl: ’Sina oled mu armas Poeg, sinust on mul hea meel!’“ (Luuka 3:21-22). Jeesuse enda eeskuju, olla palves regulaarselt, on kristlaskonnale teejuhiks palve maastikul.
Uksele koputamine toimub selleks, et ust meile avatakse. Meie eesmärk on seda ust avada kui palvetame. Siiski, olles Jumala lapsed, oleme meie kindlad, et meie pole lihtsalt sõprade sõbrad, isegi mitte Jeesuse sõbrad, vaid meie oleme vennad ja õed Jeesuses, jagades seda sama Püha Vaimu, mida Temalgi ja osa saades sama Isa armastust. Jumal armastab suure intensiivsusega, sügavalt ning püsivalt isegi kui meie seda armastust ei pea millekski. Sellest annab hea kirjelduse tähndamisesõna kadunud pojast , milles kohtume halastavaIsaga.
Tulles Meie Isa Palve juurde, kirjeldatakse seda palvet kui lihtsat , aga samal ajal sügavat pöördumist Jumala poolt. Esimene palve tunnistab Jumalat pühaduse allikana kelle poole võib kindlalt ja rõõmuga pöörduda. Maarja tunneb ära oma elus Jumala halastavat ning  päästvat jõudu ja ta alustab oma kiituslaulu, mis on ka tegelikult palve, sõnadega: „Minu hing ülista Issandat ja mu vaim hõiskab Jumala, minu Päästja pärast...“ (Luuka1:46-47). Pühadus ning pühitsus käivad käsikäes. Meid pühitsetakse Püha Vaimu läbi, seatakse selleks, et Jumala ja tema Poja järel käijatena anda head tunnistust halastavast, armurikkast tegevusest ning lunastusest,  mida pakutaksekõigile inimestele. 
Paludes Jumalariigi tuleku eest, et see saaks avalikustatud meie elus on sama tähtis kui paluda igapäevase leiva eest, selle eest,  mida vajame selleks, et igal päeval toime tuleksime. Sellele järgnev palve andeksandmisest, pattudest vabastamisest, ning võlglaste vabastamisest käivad käsikäes. Kui kogeme Jumala armu, siis seda sama armu kogevad teised meie kaudu. Andestaja ja andestatu mõlemad leiavad tänu Jumala armastusele ja armule vabaduse sellest, mis vaimselt uskliku elu võib koormata. Palve “ära lase meid sattuda kiusatusse!” tuletab meile meelde seda, kuidas Jeesus ,täis Püha Vaimu pärast oma ristimist, asub kõrbe Saatana kiusata. Taas kiusatus tuleb esile Õlimäel olevas aias kui „Saatana tund“ on käes. Kaks korda Jeesus manitseb oma jüngried kes koos temaga: „Palvetage, et t ei satuks kiusatusse!“ (Luuka 22:40 ja 46).
See jõud ,mis saatis Jeesuse läbi kiusatuste, on seesama jõud , mis saatis tema jüngried ning saadab ka meid. Pühas Vaimus ongi see jõud, mis saadad läbi kiusatuste ,mis võivad hingele kahju teha.  Seoses kiusatuste eest hoidmisega on minule kaks paljuütlevat kunstiteost: altari ees mosaiik ja altari taga aken. Mõlemad asuvad Jeruusalemmas. Ma seostan neid Jumala poolse hoolekandmise ja armastusega, kiusatusest hoidmisega. Täpsemalt, nende teoste asupaik on Jeruusalemaas Dominus Flevit (Issand nuttis) kirikus. Kirik asub Õlimäel lääne serval ja kirikust saab vaadata üle oru Jeruusalemma poole. Omaijaadide kaliif Abd al-Maliki 688. aastal hakkas ehitama Kaljumošeed endise juudi templi asemele. Üks põhjus, etseletada mošee kupelkatuse ehitust , on see, et kaliif soovis võistelda muljetavaldava Püha Haua kirikuga, Jeesuse matmis- ja ülestõusmisepaigas Jeruusalemmas. Huvitav on märkida, et tänapäeva Kaljumošee praegused mõõtmed on identsed Püha Haua kirikuga, millel on kuppelkatus. Itaalia arhitekti Antonio Barluzzi kavandi järgi 1955. aastal ehtiatud Dominus Flevit kirik on uus, aga asub 5. Sajandil ehitatud kiriku varemete peal. Kirikus altari ees põrandal olevas mosaiigis on kujutatud kana ,kelle tiibade all on pojad varjul.  Kui tõsta oma silma altari taga olevasse aknasse, mille raudsepises on kujutatud rist ja karikas,  on näha Jeruusalemma Templimäge koos  Kaljumošee kuldse kuppelkatusega. Selle kaarega akna sihtpunkt ehk fookuspunkt ei ole Kaljumošee kuppelkatus , vaid Jeesuse Püha Haua Kiriku kuppelkatus, see paik,  kus Jeesus maeti ja paik ,kus toimus Jeesuse ülestõusmine, seesama kirik, kus eelmine nädal Õigeusu Kirikuliikme tähistasid Ülestõusmispüha. See Jumal , kes andis oma Poja meie pattude lunastuseks on seesama Jumal , kes hoiab meid kiusatusse sattumast – Ta hoiab meid kui kana oma poegi, sest Tema Poeg Jeesus Kristus on saanud võidu üle surma ja saatana ehk kiusaja.
Ameeriklannast kirjanik Anne Lamot on kirjutanud oma raamatus ,mille pealkirjaks eestikeeles võiks olla „Armuga Reisides“, et meie kõige tuntumad palved on „aita mind, aita mind, aita mind“ ja „tänu, tänu, tänu“. Siia juurde mina lisaksin kolmanda: „Issand!“. See  kolmas on palve ,mille peale eriti ei mõelda, et see võiks palve olla. Aga ta tegelikult on. Kui Jumal võtab kuulda meie palveid, siis parem oleme ettevaatlikud, mida ja mille eest meie palume.
Meil tuleb olla aus ning ostekohene meie palvetes. Usaldades Jumalat , kes tahab olla hea lapsevanem, andes seda,  mis on hea ja varjates kõiki , kellel on mingid vajadused. See, et palvetame, kindlasti ei anna meile kõike mida igatseme ,kuid annab meile seda , mida meie kõige rohkem vajame: “Meie igapäevast leiba anna meile päevast päeva”. Päevast päeva meie elame ja päevast päeva meie palume. Päevast päeva saadab meid Jumal meie eluteel andes seda mida vajame oma päevateekonnal.

Sermon for May 9th 2021  - John 15:9-17
Rev. Gustav Piir priest-in-charge

Love is a word, the meaning of which is a very difficult one at this time and in this age. It is a word that is misunderstood. It is a word that is misused and abused. It is a word that in the church is often said out aloud. It is a word whose meaning and true power in many ways is a mystery. It is a word describing a feeling that is often beyond description. It is a word that in many ways is very fragile.
As a result, on this Mother’s Day here in Estonia, I find it difficult to use the word love when describing relationships with and within the context of family members and friends because the difficulty comes, as you may have guessed already, of the superficial way in which the word love is used in our country and society here in Estonia and not just Estonia but in the world at large. Yet, love is also a word that we find in the Holy Scriptures, our Bible. Another word is “friend”. It is a word that we here in Estonia use somewhat sparingly perhaps because of its deep meaning. It is our practice here in Estonia to invite real friends for a sauna. Having grown up in the church, gone to Sunday School, lived in a decent society and celebrated countless Mother’s Days in my childhood and as well in my ministry, today’s Gospel lesson has given me the opportunity to reflect on and share with you my notions of both friend and love in these tumultuous times in our world.
In our Gospel reading today Jesus puts these two keywords, love and friends, together in his statement: “No one has greater love than this to lay down one’s life for one’s friends”.  It is a great statement. It is a statement of high ideals. It is a statement found in movies, novels and even some obituaries when recalling a sacrifice that one has made for one’s country or community. It is a statement which is quietly referred or inferred to in our nation’s defence policy as NATO allies are going through their military exercises with our defence forces and defence league. Yet, is this the greater love that embodies true friendship? Who is to give one’s life for whom, I ask? 
In the modern understanding of both ”love” and “friend”,  I am sure that many would not put the two together in quite this way or be willing to love a friend sufficiently to give up one’s life.  We are encouraged to be independent and pay our own way in terms of our lifestyle as well as personal lives. As for a follower of Christ in our modern, societal and national environments I think that may us, if not all of us, myself included, when hearing or reading the words of Christ’s commandments that call Christians to love God and neighbour would find it difficult if not uneasy to apply them in our daily lives, starting, let’s say on Monday morning. Sunday is a big enough challenge in itself. Christ’s commandments are to be applied, plain and simple. That is what this text, this message from our Gospel reading recalling the words of Jesus, is saying to us. But, how can we give up our lives for others? What can we do to show that depth of love for others within and outside the church, within and outside of our community, within and outside of our families, and within and outside of our closest relationships, not to mention international and global relationships.
When we look and examine the stories of the so called “saints”, be they canonized by the church or by popular opinion, we will discover that throughout the ages there were certainly people from all walks of life bound together by love; love of neighbour that made them willing to move out of their comfort zone, certainly aware, based on previous events at that time, that their presence and participation could result in bodily harm or even death.
The question for us is: How to be a life-giving friend in these our times and the situations in which we find ourselves? Certainly Jesus died for us all, but I would wonder how I and let alone you would react to a preacher who calls on the congregation to consider actual physical death. However, it could be the case that it may be possible to consider laying down one’s life in ways other than physical death. Perhaps when we look at the meaning of the phrase “lay down one’s life” from another perspective, another angle, it might be helpful. So let me give it a try: What does it take to set aside all that one believes about others, to set aside the prejudices and preconceived notions that prevent or stifle friendship and relationships, in order to join others in being truly the Body of Christ?
What would it take for us to set aside even for a moment the familiar and the cherished, whether simple beliefs or practices, in order to stand in for another, especially someone different, perhaps even someone way out on the edge, the farthest fringe of society, the place, where the front lines fear and death meet?
This past year, up until this very day, we have seen and heard, and still see and hear the cries that come from people who called and call for equality, justice, democracy, freedom and fairness. We also saw and still see looting and violence perpetrated by some who came and come with a specific charge to disrupt the peaceful protests, and by others who simply took and take advantage of the situation for their own selfish purposes or the opportunity to show brutal force intended to intimidate and coerce, if not outright kill.  Yet in the midst of turmoil, threats, intimidation, violence and fear, at the best of those times, we also have seen and heard and still see and hear in the wide mix of people who participated and participate in demonstrations across the globe, that there was and is evidence of this love that willingly puts oneself at risk because of the love of neighbour that Jesus requires of his followers.
There are many, perhaps including some preachers, leaders, politicians and some congregants, who do not understand or support the meaning of the love of neighbour that Jesus requires of his followers. As one official commented last Fall: “Denial (Die Nile) is not a river in Egypt”. Denial is something dangerous that flows in our lives refusing to acknowledge reality and separate fiction from fact, falsehood from truth. The Church with a capital “C”, the Church Universal, in a very broad sense is a diverse community under Christ and at the same time connected to the one source of life, because we are all created and conceived in the image of God. Being members together in the Body of Christ makes us all friends, all neighbours, and therefore makes all our lives, regardless of differences, matter. So yes it is important the church acknowledge, where society, the world, media and social media does not, that all humans matter and that the whole creation matters.  Yet this is not all. If we are the Church that is committed to the love that Jesus calls us to live, then we must offer that life-giving true, caring and responsible friendship openly and equally to all.
This now is a serious charge, a dangerous charge, and a life-risking endeavor not just in the physical, but also the psychological and emotional sense. Yet, Christ requires it of the Church that is committed to bearing fruit that will last. It is Christ who says: “I am giving you these commands so that you will love one another.”

Jutlus 2.05.2021  - Gustav Piir, koguduse õpetaja
Jeesus ütleb: Kui teie peate minu käske, siis te jääte minu armastusse,  nõnda nagu mina olen pidanud oma Isa käske ja jään tema armastusse. Seda ma olen teile rääkinud, et minu rõõm oleks teis ja teie rõõm saaks täielikuks. Minu käsk on see: armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid!
Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest. Teie olete mu sõbrad, kui te teete, mida ma teid käsin. Ma ei nimeta teid enam orjadeks, sest ori ei tea, mida ta isand teeb. Teid olen ma nimetanud sõpradeks, sest teile olen ma andnud teada kõik, mida ma olen kuulnud oma Isalt. Teie ei ole valinud mind, vaid mina olen valinud teid ja olen seadnud teid, et te läheksite ja kannaksite vilja ja et teie vili jääks. Mida te iganes Isalt palute, seda ta annab teile minu nimel. Selle käsu annan ma teile: armastage üksteist! (Johannese 15:10-17
Jeesus kutsub oma jüngreid “sõpradeks” ja vastandabseda isanda-orja suhtele, mis oli ja on siiamaani ühesuunaline suhe. Muistse kreeka-rooma maailma ühiskonnas oli oluline sõpruse ideaal. Sõprust oli kahte tüüpi: poliitiline sõprus ja kamba vaimul põhinev sõprus. Poliitiline sõprus loodi patrooni ja kliendisuhete liini mööda. Nõndanimetatud kambavaimul põhinev sõprus oli rohkem vastastikune sõprus ,mis rõhutas ühtekuuluvust nagu kuuluks ühte perekonda, rõhutades kamraadlikkust. Sõbrad otsisid alati seda, mis tõi esile üksteise heaolu. See tähendas isegi valmisolekut sõpra oma eluga kaitsta. Üldiselt oli see suhe võrdsem kui patrooni ja kliendivaheline suhe, kuigi mõnel juhul võis sõber tegutseda ka patrooni soosingute vahendajana.
Jeesus selgitab oma jüngritele, et taon jüngrite sõber ,kuid ometi ta pole oma jüngritega võrdne. Ta säilitab ainulaadse positsiooni , sest ta on nõus nende eest oma elu andma, ilma ,et nad samaga kohe vastaksid. Vaatamata sellele, et Jeesus on eeskujuks oma jüngritele, see siiski võtab aega enne kui omavahelised suhted toimuksid nii, et nad üksteist vastastikuse armastusega  armastaksid ja ise suudaksid oma elu selle eeskuju järel korraldada. Jeesus on loonud sõpruskonna, milles liikmed peaksid olema valmis ennast üksteise eest ohverdama , kuid kriisiolukorras sõpruskonna ideaalid jäävad realiseerimata. Sellest momendist ,milles Jeesus kinni võetakse ,selle asemel, et  jüngrid annaksid oma elu mitte ainult sõbra vaid õpetaja eest, tõusevad esile reetmine, salgamine ja viimased sammud: maha jätmine ning põgenemine. Oma nahk on ikka endale kõige lähedasem, eriti kui seda tuleb säästa ja päästa.
Seetõttu on mul mõistet „armastusteise vastu“ keeruline kasutada, nii suhetes pereliikmete kui ka sõprade vahel. Raskused tulevad juba sellest, nagu võite ette aimata, et see viis ,kuidas meie oma ühiskonnas ja igapäevases elus kasutame sõna „armastus“ ja sõna „sõber“ on külaltki pinnapealne, seotud tunnetega ja nii tihti õhku paisatud kõnepruuk ,mis kergelt kuritarvitatud ning ilmaasjata suhu võetud, kõige halvemal juhul selleks, et vägivalda peita ning vägivalla olemasolu eitada.
Samas meile, kes olles kirikus üles kasvanud,on need mõisted „sõprus“ ja „armastus“  esile tõstetud mõnevõrra säästlikult, kuna need on meie jaoks sügavad ja osa sellest ,mida tähendab olla need järelkäijad, kaasteelised, kes otsivad tõelist eeskuju ja suunda oma elule ning elukorraldustele ja ellusuhtumisele Jeesuse sõnades ja eeskujus, mida Pühakiri meile edastab. Meie „sõbra“ ja „armastuse“ ettekujutuse alus ei tulene „maailmast“ ,vaid Jeesusest ,kes paneb need kaks märksõna kokku oma avalduses „Kellelgi pole suuremat armastust kui see, et anda oma elu oma sõprade eest”.  Ma kahtlen, kas mõistete nii „armastuse“ kui ka „sõbra“ suhtes, tänapäevases mõistmises, paneksid paljud meie riigis ning ühiskonnas need kaks kokku sel viisil nagu Jeesus seda tegi või oleksid valmis armastama sõpra oma elust loobudes.
Ameeriklannast teoloogia professor EmilyAskew märgib ära oma tähelepanekutes Johannese evangeeliumi sisu kohta: „Armastus selles lõigus ei ole psühholoogiline seisund, samuti pole seda kusagil kirjeldatud kui sisemist omadust. Armastus on tegevus, tõeliselt raske tegevus. Armastuse määratlus on siin radikaalne valmisolek surra, mitte oma lapse või abikaasa, vaid Kristuse kaaslaste, kaaskristlaste, pärast. ”
Kindlasti pole seda seletust ningsellist lähenemist enamiku, kui mitte kõigi koguduseliikmete ja vaimulike peades, kui vaimulikud ning kirikulised kuulevad või loevad Kristuse käskude sõnu, mis kutsuvad kristlasi üles armastama Jumalat ja ligimest. Ja ometi üleskutse, see Jeesuse sõnum oma jüngritele, jääb meid saatma ning meid kummitama. Kuidas saame loobuda oma elust teiste heaks? Mida saaksime teha, et näidata armastuse sügavust teiste vastu nii kirikus, koguduses kui ka väljaspool kirikut ning kogudust sõnas ja teos?
Riikides, ühiskonnas, sõjatandritel,poliitilistes mängudes, meedias ja suhtlusportaalides, milles erinevatesse inimgruppidesse kuuluvate inimeste elud on kujutatud kui devalveerunud ja dehumaniseerunud ning suhtutakse neisse nagu nad ei sisaldaks sama „Jumala nägu“ mille kujul kõik Jumala loodud inimesed on sündinud, ei piisa öelda, et kõik elud on olulised ja, et elu on püha. Hädavajalik on, et kirikuna tunnistame seda, et ligimesearmastust tuleb laiendada nii, et see sümboliseeriks seda armastust ,mis on võrdne oma sõprade eest antud elule.
Kristuse Ihu liikmeteks olemine teebmeist kõik sõbrad, kõik naabrid ning ligimesed ja muudab seeläbi kogu meie elu, erinevustest sõltumata, oluliseks. Nii, et jah, on oluline, et kogudus tunnistab, et seal, kus ühiskond, meedia, ega riik seda ei tee, siiski elab tõeline armastus ja sõprus. Kuid see pole veel kõik. Kirik, mis on pühendunud armastusele, milles elamiseks Jeesus meid kutsub, peab pakkuma seda eluandvat sõprust avalikult ja võrdselt kõigile inimestele, olenemata erinevustest. See on tõsine väljakutse, ohtlik lähenemine ja veelgi eluohtlikum ettevõtmine. Kuid Kristus nõuab seda igalt koguduselt kui kirikult, kes on pühendunud end püsivalt heade viljade kandmisele. Just Kristus rõhutab ning ütleb: "Selle käsu ma annan teile, armastage üksteist."
Sermon for May 2nd 2021 – John 15:1-8
Reverend Gustav Piir priest-in-charge

This week has been a week of gardeningin the church courtyard because of the renovations to the façade of our sanctuary and the need to evacuate trees, bushes, roses and flowers that are in the way of scaffolding and foundation renovation. One of the more difficult tasks is going to be the trimming of the vine that is growing on the gate off Saiakang and has taken over the facades of the neighbouring houses. So it is appropriate that today’s gospel reading speaks of the vine, for the imagery of the vine and the relationship of the branches, appendages to the main source of nourishment, has long been used to describe the church and its relationship to the Lord. The symbolism of the vine is also on our stained glass windows on the south side (which will be covered up in order to protect them) of the church.
One question that is continually asked
of the church is: “What does it mean for the Church to live as the branches of Christ, the vine? What would “Church” look like if it embraced this model of the vine and branches for its corporate life?” Would it look like something that is growing on our gate, in some ways wild, undisciplined and in need of pruning? The challenge of being “Church” on internet and at a social distance has also changed the way we do things because of the strictures necessitated by the COVID-19 pandemic. The imagery of the vine and branches speaks of the interrelationship wrought by and required for true community. It speaks also of mutuality, evidenced in love of neighbour, expressed to those outside of our immediate and normal circles. The imagery speaks of interdependence rather than the independence. Independence is something that Estonians cherish as we recall 30 years of the re-independence of Estonia in August of this year. Interdependence is talked about when we speak of our relations with Finland, Latvia and Lithuania in terms of tourism and the “bubble”. 
Last Sunday I wrote about the Good
Shepherd and shepherding the sheep (with the help of the sheepdog, the preacher or mouthpiece). This sermon follows in a straight trajectory from that of the previous Sunday’s gospel text. As the sheep follow and are cared for by the Good Shepherd, so too the branches of the vine cling to and are nourished by the vine. However, there is an additional feature to this human and divine connection. This is where our gate and vine come in. Jesus as the gate for the fold and the gate providing access to the courtyard and church have something to tell us. There is the very possibility of being pruned, cut off, if one does not use the nourishment received from the vine to good purpose and gets in the way of opening the gate so that others may enter the courtyard and the church.
Like the vine that is on the gate to
our church when one enters the courtyard from the Town Hall Square and “Saiakang” – “The Bread Passage”, the image of the sturdy vine that continues to thrive beyond all challenges that come against it can be a helpful one for us as we hope to be back to public services in the next week and with that welcoming visitors who join us. The branches, the people, individually or even in our congregations cannot continue to grow and to thrive within the Body of Christ unless we hold closely to the teachings of Christ.  Unless we are nurtured. We, who come together, here in Tallinn at the Holy Spirit Church are a representation of people with their differences, in the language we use: Estonian, Sign-language, English, Latvian and Russian (in our Sunday School and amongst our musicians, singers and staff) - a true image of diversity. The guiding principle by which all would be transformed into the image of Christ is the boundless love of God and neighbor. In addition, because of that love, each person, I hope, would seek to bring others into the beloved community to become fully a part of the Body of Christ.
Bearing fruit means engaging for
ourselves as individuals, congregations and as the Church in those activities and tasks that recognize and invest in the goodness of God’s love by spreading that love to the neighbor whom we are called to love. The specifics of bearing fruit are left to the community as a whole and to each individual who receives the nurture that both Christ and the community provide. We are not self-made. Yes we are individuals, but as Christians the individualism so admired by the world must take a back seat to the reality that all that we are and have are as a result of the abiding grace of God. Like the vine that grows on our gate and the neighbouring buildings, the Church too, has dead branches which are removed. Those that remain will adhered to the vine and become stronger and contribute to the health of the vine, so that it spreads and covers more buildings, perhaps even the next gate. That is a picture, an analogy, of the Gospel of Christ now moving out from the gate of the church into the world. Let’s see how far it will go this year. Will we reach the other side of the lane (“Apteegi uulits” off “Saiakang” at the back of the coffee shop) and beyond?