Jutlus 19.09.2021 – Johannese 5:19-21
Gustav Piir, koguduse õpetaja

Kuna täna on meil kammerkoor laulmas meie jumalateenistusel ja orel meid saatmas, lähtun tänases jutluses mitte ainult meie jutluseks kirikukalendris ettenähtud tekstist vaid ka kirikumuusikast.
17. novembril 1985. aastal Joseph Cardinal Ratzinger, hilisem paavst Benedictus XVI pidas loengu Roma 8.  Rahvusvahelisel Kirikumuusika Kongressil pealkirjaga  „Liturgia  ja Kirikumuusika“.   Selle loengu lõpetas Joseph Ratzinger Mahatma Gandhi tsitaadiga ,mille ta oli hiljuti kalendrist leidnud. Gandhi mainib kosmose kolme elupiirkonda ja märgib ära, et igaüks neist hõlmab teatud viisil elu eksistentsi. Kalad elavad meres ja nad vaikivad. Loomad on maa peal ning hauguvad ja hirnuvad.Aga linnud, kes elavad taevas, laulavad. Kuigi meres laulavad vaalad oma laulu, vaikus on merele omane, maa peal on omaks saanud klähvimine ning kaebamine aga laulmine, see kuulub taevale. Inimesele on aga osa kõigis kolmes, meres, maa peal ja taevas, sest enda sees inimene kannab meresügavusi, maa koormat ja taeva kõrguseid. Seetõttu on inimesel on kõik kolm omadust: vaikus, haukumine ja laulmine
Me näeme, et transtsendentsusest ilma jäänud inimesele, inimesele ,kes ei näe ega koge rohkem kui igapäevast elu maa peal, inimesele,  kes ainult tunnetab ja tunnistab füüsilist, seda mida ta saab oma käega katsuda ning manipuleerida ,aga kes ei tunneta, ei näe ega koge Jumalat ja Jumalast lähtuvat Poega (Jeesust) ega Jumalast ning Pojast lähtuvat Püha Vaimu - sellise inimese jaoks jääb ainsaks väljendusviisiks haukumine ja hirnumine. Inimene tahab olla midagi enamat ära põletatud kõrbekuival maal, tõepoolest ta püüab luua endale taeva ja arvab, et kõik mis sügaval ookean all on tema valitsus-ala, tema territoorium ,mida ära kasutada. Inimene püüab kinni tuule ankurdades oma tuulikud mere ja nimetab seda pargiks,  tema saavutuseks, tema aiaks. Ta arvab end tuule üle valitsevat, ilma ,et Jumala hingamist oleks ta märganud.  
Tõeline liturgia, jumalateenistus, pühakute osaduse liturgia, koguduse kooskäimine jumalateenistusel annab inimesele veel kord tema täielikkuse. Annab meile meie elus täiuslikkuse. Koguduse primaarne kooskäimine pole erihuvigrupp või tegevusring või tagatuba või kohvilaud  vaid jumalateenistus. See jumalateenistus juhendab teda taas vaikuses ja lauldes avaneb talle meresügavused ja õpetab teda lendama - inglite olemasolu tunnetame.  Meie armulaua liturgias kutsutakse kogudust üles: "Tõstke südamed Jumala poole“ ja kogudus omakorda vastab: „Meie tõstame oma südamed Issanda poole“.
See on  tõeline „jumalateenistus“, et Jumal teenib meid ja meie teenime Jumalat ning võimaldab inimeses maetud laulul taas kõlada Jumala poole.
Tõepoolest, saaksime öelda nüüd, et tegelikult,  tõelise jumalateenimise tunneb ära selle järgi, et see vabastab igapäevast tegevust ja taastab meile nii sügavuse kui ka kõrguse: vaikuse ja laulmise.
Tõeline jumalateenistus on äratuntav, sest see on kosmiline ega piirdu ainult ühe rühmaga. Tõeline jumalateenistus laulab koos inglitega, ja tõeline jumalateenistus vaikib universumi oodatavate sügavustega.  Ja nii lunastab tõeline „Jumala teenistus“ maa, sest Jumal annab oma Poja. Jumalapoolne tegevus Jeesuses Kristuses pole haukumine ega hirnumine.
Jeesus ütles Johannese evangeeliumi 5 peatükis 19-21 salmini:
„Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, Poeg ei saa midagi teha iseenesest, Ta teeb vaid seda, mida näeb tegevat Isa, sest mida iganes Isa teeb, seda teeb ka Poeg. Isa armastab ju Poega ning näitab Talle kõike, mida Ta ise teeb, ning tahab Temale näidata suuremaid tegusid, kui need on, nõnda et te seda panete imeks. Sest nõnda nagu Isa äratab üles surnuid ja teeb elavaks, nõnda teeb ka Poeg elavaks, keda tahab.”
Jeesus annab elu, sest Jumal Isa annab elu. Püha Vaim puhub uut elu meie hingesse ja kirikusse.
Meie praegusel ajastul siin meie maal, Eestimaal, tundub meediale , et kirik peaks avaliku kujundava jõuna suurel määral taanduma. Kui kirik tõstab oma hääle, summutatakse seda häält, sest arvatakse, et usk peaks olema isiklik, mitte end ühiskonnas avalikult väljendama.  Endilt selles olukorras peame küsima: kuidas peaks meie usk ja Eesti Evangeelne Luterlik kirik või üldse Kristlik Kirik muutuma loovaks nii, et ta kõnnetaks kaasaja inimest meie maal ja maailmas? Kas pole Kirikut ja kristlaskonda sunnitud kõigil rindel tagasi astuma ja pelgalt olema subkultuur, olema mariginaalne vähemus?
Vastuseks võime öelda, et Aafrikas, Aasias ja Ladina -Ameerikas oleme ilmselt pikalt olnud teel usu uue õitsengule, mis võib tekitada ka uusi kultuurivorme mis tulevad kaasa rahvaste rännakuga ning ilmuvad meie keskele. Aga isegi siin Euroopas, siin Eestimaal ei peaks meid hirmutama mõiste "subkultuur".
Kultuuris, milles mitmed, kes ilma jäänud usuõpetuses , võib puhkeda uus kultuuriline puhastumine ja eemale liikumine elust, mis ainult lähtub füüsilise meelerahu saartest. Juba on näha, et kristlik kultuur moodustab ennast kus iganes. Ilmuvad uued kristlikud kogukonnad ja kogudused ja see ühine kogemus inspireerib ja avab uut teed, mida me varem ei näinud meie kirikus ega meie maal.
On tõsi, et ehtne kristlik kultuur ja kirikuelu kannavad sageli ja mitte juhuslikult hilisema või küpsema töö jooni ja eeldavad, et kasv ja küpsemine on toimunud varem. Siin on oluline, et eksisteeriva populaarse vagaduse ja selle kultuuri ning laiemalt jumalateenistuse ja kirikliku elu „ukseavad ja eeskojad”,  peaks alati jääma paigaks kus toimub viljakas mõtte ning kogemuste vahetus koguduse ja kogukonna vahe. Need „ukseavad ja eeskojad“ on kogunemispaigaks kõigile. Ühest küljest, need „ukseavad ja eeskojad” need „auditooriumid“ viljastatakse ja puhastatakse, samal ajal kui nad valmistavad teed uutele kirikutöö- ning kiriku kuulutuse vormidele. Sellistest vabamatest innovatiivsematest vormidest saab arendada elemente, mis on võimelised osalema kristlaskonna ja Kiriku universaalse jumalateenistuse ühistegevuses. Siin, samuti on see koht, kus kirik ja kogudus saavad oma loovust proovida, lootuses, et ühel päeval ilmub see, mis võib olla kuuludakõigile.
Meie kirikud pole muuseumid ja koguduseliikmed museaalid, mis ainult säilitavad seda ,mis on olnud.
Vaid meie oleme elavad Kristuse Ihu liikmed, teenides Jumalat ja ligimist Jeesuse Kristuse eeskujul selles kohas, selles ajas ,kus ja milles meie praegu oleme. Meie ülesanne pole haukuda, ei hirnuda vaid  kuulutada seda, et keset mere sügavuse vaikust kui ka mere tormi  taevaline laul annab tunnistust Jumala maapealsest tegevusest ja igavesest lunastusest , mis saanud tõeks Poja kaudu, Jeesuse Kristuse kaudu, kõigile ,kes tema peale loodavad ja oma usalduse panevad.

Sermon for September 19th 2021 – Mark 9:30-37
Reverend Gustav Piir, Priest-in-charge

We know very well in our time and our age as well as in times gone by and in any culture, children are vulnerable; they are dependent on others for their survival and well-being. We know the sad stories, the silent suffering of those who have experienced a wide variety of child-abuse be it in homes, residential schools, institutions including the church.  We hear of and see images of child-labour. We know that there is child- prostitution and a whole industry of child- pornography.

Children are cheap labour to be exploited and trafficked. They also become collateral damage in wars and acts of violence. They are in many places expendable. 
In the ancient world, in the Biblical world their vulnerability was magnified by the fact that they had no legal protection. The exception in the Old Testament and New Testament perhaps is the orphan to whom, if no one else affords care, concern and favour – it is God who is on their side. 
Throughout history in many places, and cultures a child had no status, no rights. A child certainly had nothing to offer anyone in terms of honour or status. Yet it is precisely these little ones, the children, with whom Jesus identifies. “Whoever welcomes one such child in my name welcomes me, and whoever welcomes me welcomes not me but the one who sent me.”
True greatness, Jesus says, is not to be above others, but to be least of all and servant of all. It is not to ascend the social ladder but rather descend it, taking the lowest place. It is not to seek the company of the powerful, but to welcome and care for those without status, such as the child that Jesus embraces and places before his disciples. Jesus has arrived on the scene proclaiming that the reign of God has come near, calling for repentance, healing diseases and disabilities, and forgiving sins. Throughout his ministry, he associates with the last and the least in society: The Gentile women, the bleeding women, the lepers, the raging demoniacs, the tax collectors and other the notorious “sinners”. So it is no surprize that Jesus even welcomes and makes time for little children, much to the disciples’ consternation.
Jesus has turned the world of not just the society, the religious establishment of his day, but that also the world of his disciples, upside-down and inside-out. For all of this, Jesus is condemned as an outlaw and blasphemer by the religious authorities, who decide that he is too dangerous and must be eliminated. Jesus disciples will disappear when they too realize that the road is the way of the cross. Here it is important to emphasize that Jesus does not die in order for God to be gracious and to forgive sins. Jesus dies because he, Jesus, declares the forgiveness of sins.  Jesus dies because he associates with the impure and the worst of sinners. Jesus dies because our world order, the so-called “status quo”, the “quid pro quo” cannot tolerate the radical grace of God that Jesus proclaims and lives.
The radical grace of God that Jesus proclaims and lives completely obliterates the world’s, that is our world’s and culture’s  notions of greatness based on status, wealth, achievement, fame and fortune.
Perhaps that is the one reason we resist grace so much. Grace is much more appealing to be great on the world’s terms than on Jesus’ terms. While our modern society in our setting here in Tallinn, Estonia is different from the ancient one, from the Biblical one of Jesus’ time, there are several similarities and core anthropological dynamics we ought to consider. We seek status through cars, clothes, houses, titles, and electronics. When the Apple Watch – the future on our hands - was released, it was revealed that it came in aluminum, stainless steel, and gold versions. This is or better said this was a piece of electronics that will be obsolete in a very short time because something better will come along: series one will be and is replaced by series six, with 75 million songs, three months for free. The only conceivable need for a gold version, with 75 million songs to boot, is status, to proclaim to the world that money can be spent with no correlation to value. 
The actions we take or do not take day to day may have ramifications on “the least” that we might never consider. Taking seriously the Jesus’ vision of the kingdom of God might cause us to consider those with whom we socialize, what food we eat, and whether we ought to water our gardens — decisions about which can impact the least among us. Greatness on Jesus’ terms means being humble, lowly, and vulnerable as a child.  Greatness on Jesus’ terms is risky; if not collateral damage, it can even get a person killed. But as Jesus teaches repeatedly, his way of greatness is also the path of life.

Jutlus 12.09.2021 –Matteuse 6:19-14
Gustav Piir, koguduse õpetaja

Koid, rooste ja vargad kõik on meie vastased. Nad söövad ära,  hävitavad ning ärastavad meie vara. See ,mida oleme kokku korjanud, ülesehitanud ning enda tarvis tallele pannud , kulub ja kaob. Meie tõrjume koisid, roostet ja vargaid erinevate vahenditega, aga siiski leiame end asjadest ilma jäävat.  

Paastumine,palvetamine ja almuste andmine on ilmselgelt kolm kõige rohkem esiletõstetud religioosset tegu üldse. Ameerika filosoof ja luuletaja Noah benShea on kirjutanud: „Emba kumba, kas mehe rahakotile võti on tema südames või mehe südamele võti on tema rahakotis. Kui sa ei tegele heategevusega oled sa ahnuse vang.“
Jeesuse sõnad: „Sest kus su aare on, seal on ka su süda“  on edastatud meile Matteuse evangeeliumi Jeesuse „Mäejutluses“. Paneme tähele, et need sõnad esitavad meile kaht magnetilist poolust.
Mõlemad tõmbavad meie enda juurde. Nad on kaks isandat. Poolused on maapealne ja taevane, üks on Jumalast ja teine mitte. Meie ei saa teenida nii Jumalat kui mammonat ehk mainet vara.
Ameerika Luterliku kiriku õpetaja Carl Jacobson juhib tähelepanu sellele, et pinge on seotud murega. Meie muretseme endi elu, toidu, joogi, ja riietuse üle. Kas seda kõike on küllalt, piisavalt? Ja siin on oht, et meie eraldame endid Jumalast. Kui muretseme raha üle, siis see eraldab meid Jumalast. Kasutame liiga palju aega, et teenida. liiga palju aega on seotud haldamisega. Liiga palju aega kulub selle peale, mis ära kulub. Liiga palju aega läheb selle peale, et närveerimine selle küsimuse üle „kas on küllalt“? Ja siis muretseme selle üle „mida teha sellega, mis meil on“.
Newton Scamander, tegelane Harry Potteri raamatutes, on öelnud: „minu filosoofia on see, et kui sa muretsed, siis on su kannatused  kahekordsed“.
Eesti arst Jaak-Valter Rebane on kirjutanud meie arengu kohta, et eestlastena ,kuigi oleme nüüd järjest enamuses linnastunud rahvas, oleme instinktiivselt korilased, meie armastame poes käia, meie veedame palju oma ajast tegeledes tegevusega, mida võib võtta kokku mõistetega „poodlemine“ ja „ostlemine“. Niisiis pole ime, et meil on vähe aega Jumalale pühendada, sest mure ning muretsemine hoiab meid omamast õiget suhet Jumalaga ja kallutab meie tegevuse mammona suunas.  Jeesus siin heidab meile ette „teie nõdrausulised“ (Matteuse 6:30b) sest meie muretseme. Puudu on usaldusest. Usaldus ja lootus Jumala peale on ära võetud ja hoitud ekslikult enda peal – mina usaldan iseennast. Siin ongi sobivaks palveks Taaveti 51. laulust salmid 8 kuni.10: „(Issand) vaata, sul on heameel tõest ,mis asub südame põhjas, ja salajas annad sa mulle tarkust teada.
Puhasta mind patust iisopiga, et ma saaksin puhtaks; pese mind, siis ma lähen valgemaks kui lumi! Anna mulle kuulda rõõmustust ja rõõmu, et ilutseksid mu luud-liikmed, mis sina oled puruks löönud!“
Rõõmustus ja rõõm selles ja sellega mis meil on ning siis olles õiges vahekorras Jumalaga , kes riietab lilli väljal, kes toidab taevas  linde, see on usaldus, et oleme Jumala kätes, aitab ümber kujundada meie mõtteid seoses meie ja Jumala vahelise vahekorraga ja meie käsitlusest ehk ümberkäimisest maise varaga. Rõõmustus ja rõõm oma sisemuses on võti, mis aitab meil olla vabad ning helded sellega , mis Jumal on meie kätte usaldanud – meie teenime Jumalat ja meie vara on vahend , mis on Jumala teenimise juures abiks. Mis on rikkal puudu , mida vaesel on külluses? Vastus „mitte midagi“.
Mis eraldab meid Jumalast on kurbus. Kui peame oma mammonast ilma jääma, oleme kurvad.
Oma kurbusest saame üle kui näeme seda, mida oleme kogunud hoopis teises valguses. Siis on meie silm lambiks ning selge ja meie ihu täis valgust. Abiks on taas palve Taaveti 51. laulust: salmid 12 kuni 14 Loo mulle, Jumal, puhas süda, ja uuenda mu sees kindel vaim!  Ära heida mind ära oma palge eest ja ära võta minult ära oma Püha Vaimu! Anna mulle tagasi rõõmustus sinu päästest ja heameelne Vaim toetagu mind! 
See puhas süda on hoitud koos kolme tüüpi vaimuga: „kindel“ „püha“ ja „heameelne“. Siit lähtudes kindel vaim tuleb Jumala Püha Vaimu kaudu, mis võimaldab ja hoiab ülal heameelset Vaimu nii, et meie teenime Jumalat ja oma kaasinimest olles helded. Taaveti 51 laulu 15 kuni 17 salm annavad meile tegevuskava , mis võimaldavad meil olla rikkad Jumalast.  (Issand) Ma tahan üleastujaile õpetada sinu teid, et patused sinu poole pöörduksid.  Kisu mind välja veresüüst, oh Jumal, mu pääste Jumal! Siis mu keel laulab rõõmsasti sinu õiglusest. Issand, ava mu huuled, et mu suu kuulutaks sinu kiidetavust!
Jumala kiitus on esmavili , mida meie huuled saavad Jumalale anda, sellest tuleb ka hea tunnistus Jumala nimest ning nimel. Hirm on see ,mis eraldab meid Jumalast ja suunab meid teenima mammonat. Kiitus paneb Jumala esimesele kohale ja annab meid siis Jumala kätesse nii, et teenime Jumalat ka oma ligimese kasuks. Kiitus on võti, mille läbi avatakse meie heldus ja omakorda meie heldus teenib Jumalat, nii et meie vara saab rakendatud Jumalale meelepäraselt. Jeesuse üleskutse meile on: „Ärge muretsege“! „Ärge olge nõdrausulised“ „Otsige esiteks Jumala riiki“. „Koguge endile aardeid taevasse, kus koi ega rooste neid ei riku ja kuhu vargad sisse ei murra ega varasta! Sest kus su aare on, seal on ka su süda.“  Ometi ei ole Jeesuse sõnad mõeldud mitte hukkamõistmiseks, vaid hoiatuseks ja juhatuseks – selleks, et keegi ei peaks muretsema ning hukkuma, vaid võiks leida tõelised aarded ja neid taevasse talletada, sidudes oma südame selle külge, mis jääb Jumalariigis ja Jumalariigiga.
Sermon for September 12th 2021 – Mark 8:27-38 
Reverend Gustav Piir, priest-in-charge
Our Gospel text is troubling because it is a verbally abusive passage. Three times Jesus or Peter tells the other to “shut up”. The same verb that stifles demons and a storm. In our reading today what is happening is a smothering of the disciples’ correct ascription of Messiahship to Jesus. Peter and his co-disciples recognize their teacher, but Jesus commands them to say nothing to anyone. Very puzzling, I must admit.
After Jesus plainly explains to them all that the Son of Man must suffer, Peter tries to shut Jesus down. Turning and seeing his disciples, Jesus shut up Peter. Get behind me, Satan. You’re setting your mind not on divine things but on human things said Jesus.  The language grates, it is troubling because it is not the gentle and steady Jesus we have been accustom to see and hear. The stakes are life and death. Jesus upends everything the disciples and the Jewish people expect a messiah to be and to do. We know that first-century Jewish messianic hopes varied, but none of them expected a messiah crucified by elders, chief priests and scribes. Writings of the time when Jesus and his disciples walked the dusty roads of Palestine were filled with descriptions of idealized rulers who would judge the wicked and restore Israel’s righteous. None of these messiahs handed their followers a cross to be shouldered. There is no cross mentioned. It is not part of the deal.
In no Gospel does Jesus say, “It is my responsibility to die for you, while you applaud my heroism.” Instead: “The Son of Man is ordained by God to suffer, die, and be raised. And so are you as my followers going to do so as well. Now, are you coming with me?” One of the ways that we modern Christians dance around this question is to trivialize the cross. Crucifixion was an instrument designed for its victims’ utter degradation and excruciating torture. It is after all capital punishment so vile that it appalled even tough-minded leaders of the day. “To bind a Roman citizen is a crime; to flog him, an abomination. To slay him is virtually an act of murder. To crucify him is—what? No fitting word can possibly describe a deed so horrible” wrote Cicero, in his case “Against Gaius Verres”. Jesus says:  “For whoever would save her life will lose it; and whoever loses his life for my sake and the gospel’s will save it. For what does it profit a person, to gain the whole world and forfeit one’s life? For what can a person give in return for one’s life?” (Mark 8:35-37)
There is a hymn with the words written by Floyd J. Berry (1912) with a tune composed by James H. Carr 1892-1976:1 Brother afar from the Savior today, Risking your soul for the things that decay, Oh, if today God should call it away, What would you give in exchange for your soul? Refrain:
What would you give? What would you give? What would you give in exchange for your soul? Oh, if today God should call it away, What would you give in exchange for your soul?
2 Mercy is calling you, won’t you give heed? Must the dear Savior still tenderly plead? Risk not your soul, it is precious indeed; What would you give in exchange for your soul? [Refrain What would you give? What would you give? What would you give in exchange for your soul? Oh, if today God should call it away,
What would you give in exchange for your soul?
3 More than the silver and gold of the earth— More than all jewels thy spirit is worth! God, the Creator, has given it birth! What would you give in exchange for your soul? [Refrain] What would you give? What would you give? What would you give in exchange for your soul?
Oh, if today God should call it away, What would you give in exchange for your soul?
4 If, when you stand at the bar by and by, When you are weighed in the balance on high, You should be sentenced forever to die!
What would you give in exchange for your soul? [Refrain]

What would you give? What would you give? What would you give in exchange for your soul? Oh, if today God should call it away,
What would you give in exchange for your soul?

It is important to be clear about what Jesus means by taking up the cross. He is not talking about the suffering that is simply part of life in a broken world — everything from annoying neighbors to serious illness to natural disasters. Neither is he telling us to seek out suffering or martyrdom. Jesus himself did not seek it, but he foresaw that it would be the inevitable outcome of his mission.
Jesus speaks of losing our lives for his sake, and for the sake of the gospel. Taking up our cross means being willing to suffer the consequences of following Jesus faithfully, whatever those consequences might be. It means putting Jesus’ priorities and purposes ahead of our own comfort or security. It means being willing to lose our lives by spending them for others — using our time, resources, gifts, and energy so that others might experience God’s love made known in Jesus Christ.

Jutlus 5.09.2021 – Matteuse 11:25-30
Gustav Piir, koguduse õpetaja

"Tulge minu juurde kõik, kes teie vaevatud ja koormatud olete, mina tahan teile hingamist saata" ehk "Kutsuv Õnnistegija" on meile kõigile tuttav
Tallinna Kaarli kiriku apsiidivõlvi fresko, mille maalis Johann Köler 1879. aastal. Köler maalis fresko tasuta ning see võttis tal aega kümme päeva. Altarimaal valmis 23. juulil 1879 aastal vana kalendri järgi ning selle pidulik ning rahvarohke sisseõnnistamine toimus 29. juulil samal aastal.  Köler kasutas Kristuse prototüübina Hiiumaa meest Villem Tamme, „Ilus Villem“, kes elas aastate vahemikus 1836 -1915 ja kes olevat enne surma ka Tallinna külastanud, et fresko oma silmaga ära näha. Maalil domineerivad sinine ja punane toon ja Kristuse laiali laotatud käed, aga ma tahan teie tähelepanu ka suunata ühele omapärasele omadusele selle maali juures.  Kui teie satute Kaarli kirikusse, minge altari võre ees olevate treppideni välja ja jalutage altari võre kaart mööda ühest otsast teise ja vaadake Jeesuse silmi. Need silmad järgivad teid. Teie näete välja ulatatud Jeesuse käsi ja näete neid silmi mis teid järgivad, teie igat sammu.
Jeesus ütleb: „Võtke endi peale minu ike ja õppige minult, sest ma olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele, sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge.“  Ike ehk härjaike on veohärgade rakendamise vahend; ülekantud tähenduses Vanas Testamendis kui ka Uues on see Seaduse ehk Käsu sünonüüm. See, et ike on hea ,tähendab, et hea ike ei vigastanud veohärga kui ta koormat pidi vedama. Kuid sõnad Jeesuselt meile on kutse talle järgneda. Jutt on jüngriseisusest, mis pole niivõrd seotud teadmistega vaid eluviisi endaks võtmisega. Vahekord Isa ja Poja vahel, Jumala ja Jeesuse vahel on seatud nii, et see on hea ja kerge, kui see nii poleks oleks see elu palju raskem ja rahutum. Nõnda samuti Jeesuse ja ta järelkäijate vahel.
Mõiste hingamine pole mingi puhkus spas vaid on tegemist teoloogilist tüüpi terminiga– see mis on seotud looga Jumalast. Tuleks mõelda Moosese peale ja tema kutsumisele ja kutsumusele. Selleks, et Moosese hirme ja ebakindlust kõrberännaku kohta rahustada: Jumal tõotab olla Jumala rahvale saatjaks:  Ta vastas: „Minu pale läheb kaasa ja ma annan sulle rahu.” (II Moosese 33:14)  Hingamine on ka seotud maailma loomisega. Kui loomine oli valmis ,siis Jumal  hingas seitsmendal päeval kõigist oma tegudest , mis ta oli teinud. Samas, kadus hingamine, puhkamine, kui inimene oli aetud välja Eedeni aiast. Oma palehigiga tegi ta tööd…… Meiegi teeme tööd oma palehigiga 24/7, olles tihti tehnoloogia orjad – kõike tuleb kohe teha, mida kiiremini seda parem. Jeesus pakub seda hingamist,  mida Jumala terve loodu Looja saab anda koormatud Iisraelile , kes igatseb jõuda tõotatud maale.
Jeesuse jüngritena meie muidugi paneme lootuse Jeesuse enda kohaloleku peale. See on mida Jeesus mõtleb hingamise all.   
Siia juurde lisa, et juba algusest peale on Matteus  oma evangeeliumis tutvustanud Jeesust, kui „Jumal meiega“ Immaanuel.  Evangeeliumi lõpus on siis sobiv ,et kõik , kes võtavad Jeesuse ikke enda kanda, leiavad ka osaduses tube , mis kannab läbi terve jüngri seisuse. Jeesus lubab kohal olla maailma ajastu otsani. Jüngrite ülesanne on jüngreid juurde kasvatada. See toimubki samuti maailma ajastu otsani koos Jeesusega.  Kui võtame Jeesuse endaga kaasa ükskõik kuhu läheme, siis Jumal on meiega  ka seal. Oleme Jeesuse valvava silma all kõikjal kuhu liigume.
Jumala ilmutus tuleb tihti nende kaudu , kes pole maailma mõõdupuu järgi targad ja mõistlikud, sest targad ja enda arust mõislikud ei näe  nagu näevad need ,kes väetid, tasased ja südamelt alandlikud. Jeesuse ike, Jeesuse õpetus , mis on meile selgitatud „mäejutluses“, et need , kes on õndsad ei võta vastu maailma nii nagu maailm asju ajab ega anna tagasi vägivaldselt nagu vägivaldne maailm neile on andnud. Lapsed, väetid,  kes alati täpselt ei tea kuidas maailm neile koha määrab, kas austades või halvustades, hoolt kandes või kuritarvitades, peegeldavad seda, mida täiskasvanud  ei näe, nad näevad Jumalat oma vaatenurgast.  Nad ongi need, kelle elud on sellised ,mis ilmutavad, avalikustavad, isegi kutsuvad esile neid ideaale ,mida meie enam ei näe. Lapsed avalikustavad usaldust ja armastust.   
Kirik ,kes unustab lapsed, kõrvale lükatud ja alandatud, ei jää mitte Kristuse silmade ees märkamatuks ,vaid on oma Issanda tähelepanu keskmeks ja kohtumõistja ees kohtualuseks. „Vaata Jumala heldust ja hirmu…“ kuulutab meieAgenda patukahetsuse manitsus. „Hirmu küll neile, kes on langenud, aga heldust küll sinule kes sa jääd armu sisse“. Kohut mõistmine on Jumala tööriist millega tema avab meie silmad ja kõrvad, et tuua meid meeleparandusele, mitte selleks et esile kutsuda katkiolekut vaid avalikusada ning terveks teha seda mis on katki läinud. Jeesus näeb meid, meie perekonda, meie ühiskonda, meie kirikut ja kogudust nii nagu meie tõeliselt oleme ja ütleb: Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatu ja mina annan teile hingamise“

Sermon for September 5th 2021 - Mark 4:24-37.

Reverend Gustav Piir, Priest-in-charge

One thing that we have not seen much of here in Tallinn these past two summers is beggars at our tables in our outdoor cafés because of COVID and the small number of tourists who visit the Old Town. Yes we do get the birds, the sparrows, young seagulls and the odd crow looking for crumbs or leftovers, sometime outright grabbing them and flying off to the other end of the Town Hall Square to consume them.  If there is a dog under the table, it is usually a well fed pet. No strays because the municipal police will have taken care of that. My good neighbour Vello Leitham at Kehrwieder has water for the dogs that pass by and the birds enjoy this water on occasion as well, especially if some of it has been spilt on the pavement to form puddles.

So what can I say, except that we are all well fed and watered – so we, also the dogs, the young seagulls who look so stupid, the occasional crow and the sparrows all are taken care of at  Kehrwieder which speaking theologically is an extension of God’s hospitality and service.  For those of us who are used to having a place at the table, perhaps we need to be reminded that none of us has any right or privilege whatsoever to claim with God. We all come as beggars to the table, and it is solely by God’s grace that we are fed. Perhaps we need also to be reminded that God’s table is immeasurably larger than we can imagine. It must be said that Jesus does not leave any of us in a state of beggarliness. Jesus seats us at God’s table and claims us as God’s beloved children.
We are children from every tribe and language and nation. Even while the crumbs from God’s table would be enough for our healing and salvation, Jesus has given us more than enough. He sets an abundant, life-giving feast for all.
Having said this, coming back to our Gospel reading today, I find Jesus’ treatment of the Syrophoenician woman as harsh and unfair. What gets my attention is that this woman, this mother, comes back at Jesus with her own clever response: “Sir even the dogs under the table eat the children’s crumbs.” In this exchange of words Jesus now says: “for your saying that, you may go – the demon has left your daughter”. Did the Syrophoenician woman’s saying really change Jesus’ mind about healing her daughter? Apparently it did, the woman’s daughter is cured of an evil spirit and Jesus in the next episode also heals a deaf man form the Decapolis, which is a non-Jewish city. 
Jesus seems now only agree that God’s love and healing power know no ethnic, political, or social boundaries. It seems Jesus takes the Syrophoenician mother’s wisdom to heart. The timeline has been accelerated; gentiles also receive blessings. The woman’s persistence benefits more than just one little girl. Her persistence persuades Jesus to do new things in his ministry.
So what about us? Where do we fit in? What has this reading to say about faith, our faith? Faith is hardly about getting Jesus’ name or titles right, nailing the right confession, or articulating proper doctrine.  Faith is about clinging to Jesus and expecting him to heal, to restore, to save. Faith is about demanding Jesus do what Jesus says he came to do. Faith is our desperation and tenacity that we bring to Jesus. Faith is our trust in Jesus, especially when even the crumbs seem to be not there on the table nor under the table.
If God takes care of the sparrows, as Jesus says, why not the young seagulls, the odd crow and the dogs under the table?  If God counts the hairs on our heads what more will God do? Yes, God does take care of sparrow but also of the young seagulls, the odd crow, the dogs under the table and us even when we do not have many hairs to count. Sometimes we do not realize it, but Jesus sets an abundant, life-giving feast for all. Jesus is in our house, with full power to heal; that we need to approach him with compassion and perseverance, praising God the sender of the Saviour of all people.