Jutlus Valvamispühapäeval 19.11.2023 – Markuse 13:33–37
Gustav Piir, koguduse õpetaja

Oleme oma tegemistes jõudnud sinna paika ja aega, kus teeme ettevalmistusi advendi-jõuluaja sündmusteks, olgu need siis ettevalmistused jumalateenistuseks, kontsertideks ja kohvilaudade koosviibimisteks või advendi-jõululaadaks. 25. novembril on kogudusmajas perepäev jõulukaunistuste meisterdamise ning piparkookide küpsetamisega. Järgmisel pühapäeval on kirikuaasta lõpp ja kahe nädala pärast uue kirikuaasta algus. Pühadeks valmistumine tähendab ka suurpuhastust kodus, kaunistuste välja otsmist ja ülespanemist ning piduroogade valmistamist. Mõtleme verivorstidele ja jõulukuuskedele ning küünaldele ja jõulutuledele. Aegsasti seame end valmis Jõululaupäevaks ja Esimeseks jõulupühaks. Meil on siin kirikus isegi advendiküünlad valmis ja jõulukuused tellitud. Kui oskame pühadeks oma kodud, kiriku, koorimuusika, noorte programmi ja jõululaada aegsasti valmis seada, siis kuidas on ette valmistumisega ”Viimseks Kohtupäevaks”?
Jumal ei käsi meid jõuludeks ega aastavahetuseks end valmis seada, kuid on üks suur päev, milleks Jeesus annab käsu: ”Vaadake ette, valvake” (Markuse 13:33). See saab olema suurpäev, selline päev, mida me pole kunagi läbi elanud ega kogenud. Kuidas end ette valmistada? Mida teha ja mida tegemata jätta? Mis peaks olema sellises olukorras esmatähtis?
Jeesus vastab neile küsimustele ja nii pöörame oma fookuse tema sõnadele. Jeesus ütleb: ”Vaadake ette, valvake, sest teie ei tea, millal see aeg on käes” (Markuse 13:33). Oma seinakalendritel näeme, et meil on olemas igal kuul kas 30 või 31 kastikest. Üks kast igaks päevaks. Nagu ikka, on mõnele päevale kirjutatud ka tähtpäeva nimetus – Surnute mälestuspüha, Igavikupühapäev, Kristuse tulemise esimene pühapäev, Esimene Advent. Võib olla peaks ühte kastikesse kirjutatud olema ”Viimne Kohtupäev”? Kas on see päev homme 20. novembril või ülehomme 21. novembril?
See päev saab olema kõige olulisem ajaloos – aga keegi ei tea, millal see päev tuleb. Valmistasin meie koguduse pühade kava, mida saata laiali, et koguduseliikmeid teavitada detsembrikuu sündmustest kirikus, aga „Viimset Kohutupäeva“ ma ei oskaks sinna kava sisse paigutada. See päev muidugi võib olla tavaline päev meie elus. See, mida me kodus, tööl, perekonna ja tuttavate, laste ning lastelastega teeme, kuidas aega veedame, on igapäevase rütmi jälgimine. Jeesus on öelnud, et me oleme tema sulased ja igaühel meist on oma töö ning omad ülesanded täita (vt. Markuse 13:34). Ja siis äkitselt jääb kõik seisma – ei raadiot, ei televisiooni, ei mobiiltelefoni ega sülearvutit, ei elektrit ega internetti. Muusika vaikib, liiklus seiskub, jutt jääb pooleli, töö jääb seisma, ei mingit mängu  – see katkeb – ega magamist – kõik seiskub – terve maailm seiskub …
See võib toimuda ükskõik mis kellaajal. Nii nagu Jeesus ütles: „Võib olla õhtul või keskööl või kukelaulu ajal või varahommikul.“ Majaisand on tagasi, ja nagu Pühakiri meid hoiatab: igaühelt päritakse aru selle kohta, mida tehti ja jäeti tegemata. Mida me, kõrvad kikkis, “Viimsel Kohtupäeval” kuuleme? Meie kõrvad täituvad Jumala kutsega, sest pasun hüüab ja tuhanded ning tuhanded inglid tõstavad oma häält. Mida me siis näeme? Taevas on avatud ja Jeesus tuleb kui tuli taevast koos oma inglivägedega. Kogu pühadus, kogu vägi, kogu auhiilgus tuleb taevast otse meie suunas. Kas oleme valmis? On meil ettevalmistused tehtud? Iga päev võiks olla „Viimne Kohtupäev“. Iga uus tund, mis meie käekellale ilmub, võiks olla see tund, mis on tulnud „kui pasun hüüab“. Jeesus tahab, et oleme vaimselt erksad, ärkvel, valvamas ning seda, et meid ei leita magamas.
Nõnda nagu me oma elamist, oma koguduse tegevust valmistame ette pühade tulekuks, kas oleme ka enda elu patust puhastanud? Nii nagu me oma kodu või kirikut kaunistame pühadeks ja aastavahetuseks, kas oleme oma elu kaunistanud usuga? Kas armastame Jumalat ja tema Sõna? Kas armastame teisi nagu iseennast? Kas oleme valmis, et meid läbi katsutakse? Meie võime tunnistada, et ”mina ei tea”. Võib olla oleme valmis, kui lahkume täna siit kirikust ja seisame kiriku peaukse ees Akermanni kella all. Võib olla, et oleme valmis esmaspäeva hommikul, kui tööle asume, liikluses kinni oleme ja aeg surub meile peale.
Kuidas on siis reede õhtuga, kui oleme oma tuttavatega koos, kas siis ka oleme valvel? Kuidas on siis, kui istume üksi arvuti taga? Kuidas on siis, kui oleme kodus ja koduste vahel mingi lahkheli või lahkarvamus on tekkinud? Kas oleme alati valmis? Kas meie süda on pidevalt patust puhastatud? Kas meie elu on alati kaunistatud armastusega Jumala ja teiste inimeste vastu? Kui loeme või kuuleme Piiblist lõike, mis kutsuvad meid üles „valvama“, võime tunda end ebamugavalt, sest sisemiselt teame, et oleme patused ja Jumala aust ilma. Kui pühadus ning auhiilgus taevast alla laskub, võime olla mures, et meie pole valmis Jeesuse taastulekuks, sest istume pigem pimeduses, kuna meie teod ei kannata valgust.
Aga täna, valvamispühapäeval, annab Jeesus meile teada, et oleme valmis. Meie oleme valmis, sest Jeesus on meie Päästja. Tuletame endile meelde, miks ta tuli maailma esimest korda. See toimus, et ära kanda maailma patt. Ära võtta meie patt. Meil endil pole võimalik end oma pattudest puhastada ja nii teeb Jeesus seda meie eest. „Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu!“ (Johannese 1:29b). Jeesus tuli esimest korda jõuluks, et meid valmistada teiseks jõuluks. Esimest korda tuli ta, et meie patud ära kanda, meid patust puhastada. Teist korda tuleb ta, et meid Jumalariiki kaasa võtta. Esimesel korral ilmus ta ja ohverdas end, et kanda lõplikult ära inimeste patud. Teist korda ilmub ta selleks, et tuua päästet kõigile, kes teda ootavad.
Mida näeb Jeesus, kui ta taas tuleb ja vaatab meid ”Viimsel Kohtupäeval”? Ta näeb meid kui puhastatuid ja pühitsetuid – mitte meie endi tegevuse pärast, vaid sellepärast, et tema on ristilöödud ja ülestõusnud Issand Kristus. Jeesus näeb meid kaetud tema õiglusega, tema pühadusega. ”Viimsel Kohtupäeval” õnnistab Jeesus meid igavese eluga. Nüüd vahepeal, kuni ta taas tuleb, annab ta meile need abivahendid valvamiseks: Tema Sõna ja Sakramendi. Vaata kristlast, kes loeb oma Piiblit, kes käib ning võtab osa Piiblitunnist – tema on valmis ”Viimseks Kohtupäevaks”. Tema kuulab prohvetite hoiatavaid sõnu. Vaata kristlast, kes tuleb altari ette, et armulauast osa saada – tema on valmis „Viimseks Kohtupäevaks“, sest tema saab osa pattude andeksandmisest. Vaata teda, kes ristitakse Kolmainu nimel veega – tema on valmis „Viimseks Kohtupäevaks“, sest ta sünnib uuesti ja on täidetud Püha Vaimuga.
Vaata kristlast, kes palub Jumalat, et Jumal annaks andeks, et elu on untsu läinud tema pattude ning eksimuste pärast, sest sellele kristlastele tuleb meelde, et patud on andeks antud, lunastatud Jeesuse Kristuse verega – see kristlane on valmis „Viimseks Kohtupäevaks“.  
Esimeses Johannese kirjas on kirjutatud: „Ja nüüd, lapsed, püsige Kristuses, et kui tema saab avalikuks, oleks meil tema tulemisel julgus ja mitte häbi tema ees“ (I Johannese 2:28). Nüüd, kui valmistame end ette pühadeks, korrastades oma elamist ja kaunistades oma kodu ning kirikut, peame meeles, et Jeesus on korrastanud, puhastanud meie elu. Jeesus on kaunistanud meid õigluse, armu ja armastusega. „Armsad, meie oleme nüüd Jumala lapsed, ja veel ei ole saanud avalikuks, kes me ükskord oleme. Me teame, et kui tema saab avalikuks, siis me oleme tema sarnased, sest siis me näeme teda nii, nagu ta on. Igaüks, kellel on selline lootus tema peale, puhastab ennast, just nagu tema on puhas“ (I Johannese 3:2-3).
Tule, Issand Jeesus! Aamen.

Sermon for Sunday November 19^th 2023 – Matthew 25:14-30
Reverend Gustav Piir, priest-in-charge

Jesus in the parable of the three servants the, ten talents, five talents and the one talent seems to want us to dwell on the third servant, the servant’s conversation with the master, and servant’s fate in ultimate judgment. There must be something very important here and Jesus does not want us to miss out on it. In reality, the parable is about all the servants and their call to faithfulness and service. The parable is about a gift given to them all. Yet, I do admit, that this parable with its judgement along with the weeping and gnashing of teeth leaves me troubled just like last week when the so called “foolish bridesmaids” were excluded from the wedding banquet. Christ, the master, gives gifts; we the servants steward them. It is as simple as that. I know that judgment and ultimate exclusion are real options for those who fail to translate Jesus’ words into deeds.
The Biblical scholar and Lutheran bishop Krister Stendahl in an essay entitled “Judgment and Mercy,” in the book „God among Jews and Gentiles (Philadelphia: Fortress, 1976)“ reminds us that God’s judgment is deeply related to divine justice and mercy. We with varying degrees of privilege are involving ourselves in a choice between two alternatives and we do so at our peril when fail to discern the full mystery of the gospel, Jesus’ teaching, Jesus’ example, our call to serve and be part of Jesus’ “Good news to the World”. When we fail to be faithful and answer the call as well as challenge, we leave ourselves exposed when we are in front of the judge on the “Last Day”.
In the next passage following our reading. in Matthew 25:34-45, the criteria used for making a judgement about our actions or inaction, our faithfulness and unfaithfulness, our answering and our not responding are very clear: „The king will say to those at his right hand, ‘Come, you that are blessed by my Father, inherit the kingdom prepared for you from the foundation of the world; for I was hungry and you gave me food, I was thirsty and you gave me something to drink, I was a stranger and you welcomed me, I was naked and you gave me clothing, I was sick and you took care of me, I was in prison and you visited me.’
Then the righteous will answer him, ‘Lord, when was it that we saw you hungry and gave you food, or thirsty and gave you something to drink? And when was it that we saw you a stranger and welcomed you, or naked and gave you clothing? and when was it that we saw you sick or in prison and visited you?’ And the king will answer them, ‘Truly I tell you, just as you did it to one of the least of these who are members of my family, you did it to me.’ Then he (the king) will say to those at his left hand, ‘You that are accursed, depart from me into the eternal fire prepared for the devil and his angels; for I was hungry and you gave me no food, I was thirsty and you gave me nothing to drink, I was a stranger and you did not welcome me, naked and you did not give me clothing, sick and in prison and you did not visit me.’ Then they also will answer, ‘Lord, when was it that we saw you hungry or thirsty or a stranger or naked or sick or in prison, and did not take care of you?’ Then he will answer them, ‘Truly I tell you, just as you did not do it to one of the least of these, you did not do it to me.’ 
The same Jesus who embraces the Father’s grace given freely in the lilies of the field and birds of the air holds tightly to an exceeding righteousness in the works of his disciples, those that would follow him and call themselves “the Church” that bears and witnesses to Christ’s name. In the end we, the Church, entrusted with Christ’s resources and so are left with a parable that for all the world seems to promote effort and risk in serving the kingdom until Jesus’ return on the “Last Day.” So, what can be said about us and judgement? What kind of servants are we? What kind of Church are we?
At first glance, the judgment appears to be very harsh. However, if we consider the parable as a parable of invitation, perhaps the plight of the third servant takes on a different perspective.
If, the master is inviting, continually inviting into superabundance, grace, and joy which after all is nothing other than inviting into discipleship then the only conclusion that can be drawn from this parable is that the third servant is not able to hear or accept the invitation and thus is found unfaithful. The third servant has not only hidden the talent, the third servant has buried himself. Dug his own grave, so to speak. The third servant is not so much condemned as he condemns himself to a place, a life and life-style and an end that knows not joy. He discovers only darkness and wailing and grinding of teeth. This place and such a life, is self-created.
So what does the alternative? Is it the accepting the invitation to follow faithfully in Christ’s footsteps and keep Christ’s teaching in a time of waiting? What does this all look like?
According to the Gospel of Matthew faithfulness is emulating the ministry of Jesus. Jesus has announced the arrival of God’s kingdom by feeding the hungry, curing the sick, blessing the meek, and serving the least. All who would follow Jesus are to preach the good news of the kingdom to the whole world (24:14) by going about the work that the master has called them to do (24:24-51). As I noted before, this work includes visiting the sick and imprisoned, clothing the naked, welcoming the stranger, and feeding the hungry (25:31-46). Those who are found faithful may hear their Master say, “Well done, good and faithful servant.”
When we are finally invited to “enter the joy of their master,” we are perhaps not entering a greater fullness than before but rather now perhaps we are able to recognize the dynamics of joy that undergird the gift of faith. From this perspective the joy of the master is the joy of the feast that is self-giving, sharing, being distributed into the world. In this sense the interest gained on the talents is like the hundred-fold that the disciple receives when he or she gives everything away to follow Jesus. “And everyone who has left houses or brothers or sisters or father or mother or children or fields, for my name’s sake, will receive a hundredfold, and will inherit eternal life” says Jesus. (Matthew 19:29). The faithfulness, the obedience, the trust is not a burden nor a fearful endeavor but is precisely the joy of discipleship in which everything is given starting from the gift and including the interest on top of that!

Sermon for 12.11.2023 – Matthew 35:1-13
Reverend Gustav Piir, priest-in-charge

I have to admit that it is difficult for many of us and much of contemporary mainstream Christianity to be anything like the bridesmaids, wise or foolish, because we have stopped waiting. We give little thought to Christ’s return, let alone what we should do to prepare for it. If we were to contemplate ourselves in relation to the end time, it might be easier to imagine ourselves as the slaves who work diligently while the master is away than as the bridesmaids whose primary job is to await the groom’s return. After the passage of two millennia, we have grown accustomed to the master’s absence. It’s a long time to wait expectantly. Nevertheless, there may be something we can gain from the parable’s perspective as we think of the so called „Last Day“.
Although many Christians today consign talk of the “Last Day” to the realm of eccentric individuals with cult-like followings, the message of our Gospel reading to the wise and foolish bridesmaids suggests otherwise. The lives of Jesus’ disciples in any age are to be shaped by knowledge of his return. Jesus’ view differs strongly from that of our modern sages who claim to predict Christ’s second coming. Jesus states clearly, “you also must be ready, for the Son of Man is coming at an unexpected hour”. In the last verse of our Gospel reading Jesus makes the point: “Keep awake therefore, for you know neither the day nor the hour,” and so directs us toward a message of watchfulness. The parable Jesus tells suggests that the foolish bridesmaids were not sufficiently prepared.
However, the point of the parable is not constant readiness. “Keep awake” does not imply that the disciples should never sleep, standing vigil through the ages for Christ’s imminent return. In fact, all of the bridesmaids, wise and foolish, are asleep when the shout announces the groom’s approach. What is distinctive about this parable is its focus on the delayed return of the expected one. The passage does not simply call for right action in the groom’s absence. It calls for recognition that he may be delayed. In this parable alone, the wise or prudent disciple is the one who prepares not only for the groom’s return, but also for his delay.
If the groom was coming quickly there would be nothing wrong with taking one’s lamp full of oil to meet him. But the wise disciple packs a supply of oil, knowing that her wait may be unpredictable.
Let us take notice that the young women were all waiting for the bridegroom. They all belonged to the same community, the same group of friends. They all fall asleep waiting for the bridegroom to come. Within the community, it is impossible to tell who has enough oil in their lamps, who has been more faithful. This is not for us to see or to judge. The Church remains always a mixed community. So for the church what is it to know the bridegroom? What is it for the church to recognize the one called “Lord?” Jesus says earlier: „Not everyone who says to me, ‘Lord, Lord,’ will enter the kingdom of heaven, but only the one who does the will of my Father in heaven” (Matthew 7:21). And, of course, the lamps recall Jesus’ other words in the Sermon on the Mount: “Let your light shine before others, so that they may see your good works and give glory to your Father in heaven” (5:16).
Living or waiting, maybe even sleeping, with enough oil in our lamps, when set in the context of these earlier words of Jesus, suggests that it is the spirit of the beatitudes that, above all else, characterizes those who recognize the bridegroom, as “the Lord.“ This spirit is the spirit of the cross that disrupts all of our categories, all of our judgmental predispositions. The life into which the beatitudes invite us is a life not centered on our works, not on our faith, but on the cross of Christ and how God is glorified through our lives. A life of a Christian is characterized by choices that make it clear that God is the actor and the giver of life. This life is lived centered on the cross. In Martin Luther’s view this is of a community that is characterized by the holy possession of the cross. It is a community that knows suffering.
As Luther says: “They must endure every misfortune and persecution, all kinds of trials and evil from the devil, the world, and the flesh, as the Lord’s Prayer indicates, by inward sadness, timidity, fear, outward poverty, contempt, illness, and weakness, in order to become like their head, Christ.” This description hardly fits what we would imagine when talking about the “wise young women, who are the bridesmaids,” yet in the context of our Gospel reading, this is precisely the suggestion. Those who are enduring misfortune, even poverty, for Christ’s sake are not the ones who will be quick to judge others. Judgment is now purely reserved for God who alone knows or recognizes each individual.
Grace is in the cross that lets shine forth a light, a light so unique that people do not praise our good works but rather praise God who is acting and giving life in the midst of suffering, life in the midst of death, opening the door to those who have engaged the way of the cross, who have engaged the way of death. The world cannot and often will not understand this way. The world does not recognize the Lord though it continually cries out, “Lord, Lord!” or “Oh Lord”! In reality the arrival of the “bridegroom” becomes not a one-time event at some “end point” but rather it is a continuous event that involves us, the community of Christ, living in our baptismal vocation. We are called to live in the light of the cross, in mercy not judgment.
The wedding feast to which we are invited is, in the words of hymn writer Philipp Nicholai, who by the way, used this parable as a primary metaphor in the hymn “Wake, Awake for Night is Flying”. In the hymn the wedding feast referred to is the Lord’s Supper, our Eucharist. The arrival of the Bridegroom is now not about a far-off event but Christ’s continual presence with us through all of our waiting. So sings Philipp Nicholai:
1 Wake, awake, for night is flying,
the watchmen on the heights are crying;
awake, Jerusalem, at last.
Midnight hears the welcome voices,
and at the thrilling cry rejoices:
"Come forth, you maidens! Night is past.
The Bridegroom comes! Awake;
your lamps with gladness take!"
Alleluia!
Prepare yourselves to meet the Lord,
whose light has stirred the waiting guard.

2 Zion hears the watchmen singing,
and in her heart new joy is springing.
She wakes, she rises from her gloom,
for her Lord comes down all-glorious,
and strong in grace, in truth victorious.
Her star is ris'n; her light is come.
O, come, you Blessed One,
Lord Jesus, God's own Son.
Sing hosanna!
We go until the halls we view
where You have bid us dine with You.

3 Now let all the heav'ns adore You,
and saints and angels sing before You.
The harps and cymbals all unite.
Of one pearl each shining portal,
where, dwelling with the choir immortal,
we gather 'round Your dazzling light.
No eye has seen, no ear
has yet been trained to hear
what joy is ours!
Crescendos rise; Your halls resound;
hosannas blend in cosmic sound. Amen!

Jutlus 5. novembril 2023 - Matteuse 18:15-22
Gustav Piir, koguduse õpetaja

Üks meie kaasaegse maailma ja kultuuri domineerivaid teemasid on kokku võetud sõnaga „kaotus“. Võtkem näiteks „usalduse ja usu kaotuse“ institutsionaliseeritud kirikusse, „usu kaotuse“ demokraatlikesse institutsioonidesse, rahvusliku uhkuse ja rahvusvahelise prestiiži „kaotuse“, isegi „tõe“ kui ühise arusaama kaotamise ühiskonnas, kus pannakse järjest rohkem rõhku üksikisiku heaolule. Oleme palju kaotanud, sest nii kirikus, ühiskonnas kui ka maailmas oleme unustanud, kuidas konfliktidega toime tulla. Need meist, kes me oleme seotud Kristuse ihuna, teenime Jumalat ja tema tahet: ei keegi, keda minetatakse „väiksemaks“ ei tohi  kaduma minna (Matteuse 18:14). Apostel Paulus annab meile mõista, et üks kehaosa ei saa teisele kehaosale öelda: „Ma ei vaja sind!“ (1. Korintlastele 12:12-26). Pauluse sõnum on meie kõrvadele individualismi kultuuris kummaline, sest meile on enam tuntud sellised sõnad nagu „iseseisvus“, „sõltumatus“ ja „ma olen oma inimene“, ning lõpuks ka: „Mul tõesti pole sind vaja, sest ma saan ise hakkama“.
Heatahtlike, kuid iseseisvate inimeste kogukonnal on raske jumalateenistusele kokku tulles pidada end „üheks ihuks“. Aga just jumalateenistusel hakkame sageli end tundma pigem „ühe ihuna“ kui üksikute inimestena, kes teineteisest eraldatuna seisavad, istuvad, põlvitavad, laulavad või palvetavad. Näiteks „murede ja rõõmude” jagamisel südamest tulevad sõnad palves või mõne rõõmsa uudise teatavaks tegemisega koondab ühine palve ja palvejõud kogukonda kokku sellisel viisil, mis võib meid üllatada, kuna see on ülesehitav ning positiivne ja mitte negatiivne kogemus. Me näeme ja kogeme sellistel hetkedel, kuidas oleme Kristuse Ihuna kokku liidetud. Aga kui konflikt seda sidet, ühtekuuluvust kahjustab, siis tõuseb sellest valu mitte ainult üksikisikule, vaid see mõjutab ka tervet kogukonda ehk koguduse tervist. Kui konflikti ei käsitleta, hakkavad südamed kõvaks muutuma ja Kristuse Ihuks olemise kogemus hääbub mällu. Kui tegeldakse konfliktiga, kuid seda käsitletakse nii, nagu kirik oleks vaid üksikisikute kogum ja ei midagi muud, siis võib hingekarjase amet lõppeda kibedusega, suhete katkestamisega ja Jumala kiitus takerdub allesjäänute kurku.
Meie tänases evangeeliumi perikoobis (Matteuse 18:15-22) on meile antud ülevaade konfliktis olevast kogudusest ja sellest, kuidas konflikti konkreetsete sammude abil lahendada. Esimene samm: tulge oma kaebusega isiklikult selle juurde, kes on teie vastu eksinud. Kui tunned, et ta on teid ära kuulanud, vabandanud ja olukorrast olenevalt ka heastanud kahju, siis on hästi ja asjad jälle joones. Kui ei, minge teise sammu juurde. Teine samm: võtke endaga kaasa kaks inimest, keda mõlemad võite usaldada. Kui teid kuulatakse, siis on hästi. Kõik on korras. Kui ei, minge edasi kolmanda sammu juurde. Kolmas samm: asi tuuakse kohaliku usklike kogu ehk koguduse ette. Kui ikka ei kuulata ega vabandata, heastata, siis on side kogukonnaga ning kogudusega traagiliselt katkenud ja see, kes eksinud, teda tuleb käsitleda kui koguduse osadusest väljas seisjat. See, et teda koheldakse kui „väljaspoolseisjat“, ei tähenda kindlasti, et see, kes on eksinud ja nüüd „kirikuvande all“, on väljaspool Jumala hoolt ja muret. See ei tähenda, et teda tuleks põlglikult kohelda. See tähendab, et teda, kes on eksinud, tuleb kohelda kaastundlikult selles lootuses, et osadust saab ka taastada. Selline käsitlus on kahtlemata idealiseeritud protsess ja seetõttu tuleb seda üle kontrollida kannatliku ja targa meelega. See viitab aga vajadusele, et igal kirikul peaks olema leppimise teekaart. Teenides oma Jumalat ja tehes seda Jeesuse Kristuse nimel, saab igast ühest meist lepitaja üksteise ja maailma vahel. Keda ja mida iganes me seome või lahti päästame, siiski oleme kristliku kogukonnana kutsutud kaitsma neid meie keskel, kes on „kõige väiksemad“, see tähendab kõige haavatavamate gruppi kuuluvad. Samas on meil vastutus luua selline paik ja tingimused, mis võimaldaksid andeksandmise ja taastamise.
Sidumine ja lahti päästmine ei puuduta ainult doktriine, vaid ka seda, mida me igapäevases elus teeme, olgu selleks meie sisseostud igapäevase leiva tarvis, linnaosad, mille maju või kortereid ostame, ja meie otsused pidada mõningaid inimesi sõpradeks ja teisi vaenlasteks, mõningaid kangelasteks ja teisi kaabakateks, mõningaid lojaalseteks ja teisi mässulisteks. See on pidev tegevus, evangeeliumis leiduvate sõnade (Matteuse 18:18) kohaselt teguviis, mille tulemust ei pruugi isegi taevaväed olla suutelised tühistama. Küsimus ei ole selles, kas kogukonnal ja selle juhtidel on volitus niisama siduda ja lahti päästa, vaid küsimus on väärtustes, maailmavaadetes, veendumustes ja tavades, mis selle taga olevat autoriteeti kujundavad inimeste ja kogukondade keskel. „Sidumist ja lahti päästmist” on hakatud ära tundma kui võimu ning volituste liigendamist kiriklikus keskkonnas. Samas sügavamal tasandil on „sidumine ja lahti päästmine“ praktika, millest me igapäevaselt, tavaliselt alateadlikult, osa võtame. See, keda me seome ja lahti päästame, on lahutamatult seotud maailmavaadete, väärtushinnangute ja aatelisusega. Jeesuse poolt kirjeldatud protsess sarnaneb ja on olnud aluseks meie kaasaegsetele tavadele, mis on seotud nõndanimetatud „taastava õigusega“. Siin keskendutakse vähem karistamisele ja rohkem nii konflikti osapoolte kui ka nende kogukondade väärikuse ja terviklikkuse taastamisele.
Paljude inimeste jaoks on meie ajal ja kultuuris lihtsam tuvastada, kuidas neile kahju on tehtud, kui mõista, kuidas nende tegevus võib teisi kahjustada, isegi kui see on tahtmatu. Võib-olla on meie tänase evangeeliumi lõigu üks raskemaid tõdesid meeldetuletus sellest, et inimesed on võimelised kahjustama teisi, üksikisikuid ja kogukondi nii süsteemides, milles osaleme kogukonnana ja koguduse või konfessioonina, kuid samuti meie isiklikes tegudes või ebaõnnestumistes. Teame, et otsuste tegemise mehaanika ei peegelda alati meie väärtusi. Nende sammude kontrollimine, mille eesmärk on lahendada konflikte, mida ma just kirjeldasin, ei garanteeri lõppotsust, mis põhineb Jumala armastusel meie vastu. Sellesse protsessi võib nii kergesti kaasata isekust ja vastumeelsust. Seega on siin oluline oma mure teiste ees esile tõsta ja kaasata kogukonda, kes hoolitseb ühiskonna tervise eest tervikult.
Peame meeles pidama, et kirikust teeb kiriku just paljude tülikate inimeste olemasolu selle sees ja ümber. Tülitekitaja väljasaatmine on viimane abinõu ja inimlik hukkamõist on alati väga kerge tulema, kuid teisega kahekõne ning teise ärakuulamine nõuab pingutust. Lühidalt, sammud, mida Jeesus meie evangeeliumi lugemises täna esitab, ei ole pelgalt kavand, kuivõrd avaldus, mis toetub kogukondlikele väärtustele, millega teadvustatakse nii ühiskondlikku vastutustunnet seista vooruste eest, samas kui juuritakse pahesid välja.
Armastus nõuab, et tegeleksime vältimatute konfliktidega, mis inimeste vahel tekivad. Ei piisa nende vaiba alla pühkimisest. Lahendamata konfliktid võivad muuta kogukonna võimetuks toimima nii, nagu Jumal sooviks. Samuti ei saa väljaheitmine olla meie esimene samm. Eraldamist ei tohi võtta kergelt isegi siis, kui see osutub vajalikuks. Lõppkokkuvõttes on ainus reegel, mis meie tänases evangeeliumist tuleneva nõuandena meile lollikindlana näib, see: kui me kogudusena koguneme, on Jeesus meiega. Kui Jeesus on meiega, meie poolel, kas me ei peaks siis lähenema oma vastastele, nagu Jeesus seda tegi neile, kes tema vastu seisid? „Isa, anna neile andeks,” ütles Jeesus isegi siis, kui need, kes temale kurja tegid, ei kahetsenud oma tegu.
Vaidlused tulevad, mõnikord venivad ja võib-olla kaovad. Võime otsida pühakirjalisi abinõusid ja strateegiaid oma vastastega toimetulemiseks. Lõpuks taandub asi ikka sellele, et meie oleme kirik ja Kristus on meiega. Nõrgad ja tugevad, ennast õigustavad ja alandlikud, hea- ja kurjategijad. Tänapäeval meie ühisest elust tulenevad vaidlused on keerulised ja neid ei ole lihtne lahendada kõiki osapooli rahuldaval viisil, sest igaühel on „oma õigus eriarvamusele“. Tõde on see, et pattu on palju. Seda öeldes pean rõhutama, et pattude katmiseks leidub ka palju armu. Jumalateenistusel või äritegevuses, vabal ajal või tööl, kodus või võõrsil, Jeesus tuleb sinna, kus kaks tunnistajat on ühel meelel õiguse ja õigluse teemadel. Need, kes on piisavalt alandlikud, et oma patte kahetseda ning ümberpöörduda, isegi vabandada ja uue suuna ette võtta, saavad kasu Jeesuse heldest armust. Need, kes tahavad oma pattudesse jääda, eksides kaaskoguduseliikme vastu ega võta isegi kogukonna noomitusi kuulda, peaksid olema ettevaatlikud, sest on ette hoiatatud. Jeesuse järelkäijate jõud tuleneb sellest: „Tõesti, taas ma ütlen teile, kui iganes maa peal kaks teie seast on ühel meelel mingi asja suhtes, mida nad iganes paluvad, siis nad saavad selle minu Isa käest, kes on taevas. Sest kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel“ (Matteuse 18:19-20).

SERMON – November 5^th 2023
Reverend Gustav Piir, priest-in-charge

What would our lives be like without the prophetic word? What would our lives be like without Jesus’ as teacher. Without a prophetic word life is lived out without vision. There is no joyful discernment of God’s purposes for ourselves, no gradually unfolding perception of the Holy Spirit at work for justice and reconciliation in our communities. Without a prophetic word life is a grim prospect. People would struggle to eke out a bleak existence in the shadows of hopelessness with “no answer from God” (Micah 3:7). Confusion would cloud efforts to pray about those things beyond a person’s immediate sight. Without a prophetic word, human nature being what it is, would mean that people would become less motivated to seek the common good. Without a prophetic word of rebuke and an insistent prophetic call to return to the covenantal truths of Scripture, people would hoard what they have and fight those who press contrary claims. People would conveniently forget to remember the poor.
A shallow theology of quid pro quo would reign, with rulers administering false justice “for a bribe” and clergy would preach to the faithful “for a fat price”.
Without a prophetic word, false prophets, those seers-for-hire, would assure the people of well-being and peace, so long as they receive their required financial compensation. False prophets not only rob people of the chance to repent, they underwrite a system of corruption that allows spiritual and political leaders to wreak havoc on the lives of those whom they should be serving. Abhorring justice, perverting equity, building up one’s wealth and political power with blood is what even the people of God and the Church can expect from their leaders when prophets do not tell the truth. We believers should dare not take the prophetic word for granted. Hearing that word is never easy, though, because it holds us, our communities and our church accountable. Very often we would much rather hear words of “peace” rather than those word of “woe”. God stirs up prophets to speak the truth to us, not to condemn us, but to invite us into more authentic discipleship and deeper love for others.
In our day and time the Church needs to hear that the prophetic word which is real and powerful. In our increasingly secular and narcissistic world, many have become jaded about the possibility of social change and the effectiveness of the Church’s witness. Here in Estonia the radical force of biblical faith is not so obvious these days, especially to those who idolize worldly power, those who barely know the Bible, and those unfamiliar with the history of Christian witness. The criterion for authentic teaching is the same as the criterion for discerning the authentic “prophetic word”, amounts to a fit between content and conduct. True teaching, the true prophetic word, will according to Jesus, be manifest at two levels.
On the first level, authentic teachers and all proclaimers of the true prophetic word, live according to their own precepts. Jesus employs the term “hypocrite,” which in the Greek-speaking world of Jesus’ day connotes a stage actor. Surely we know what play acting is. Now there’s more. Jesus’ speech sends us back to Augustine’s classic criteria for faithful interpretation: Scripture’s purpose is that we should love God and love our neighbor.
Yes, it is possible to encounter teachers and preachers of the prophetic word who espouse “correct” doctrine in hateful, demeaning ways. True teaching, the true prophetic word, does not abuse other people. On the second level, authentic teachers and prophets do not promote their own status. It’s not particularly common for professional teachers, whether pastors, professors, or others, to accept moves “down” the professional ladder, from tenured positions to simple contracts for limited terms. Many enjoy a prominent seat or desk from which to pontificate. Many like to have their name in the credits, on the cover, or on the sign. Yet Jesus identifies authentic teachers as servants who seek neither promotion nor acclaim. Yes, these two levels are an ideal and I have to confess that few will fit the bill.
Jesus’ prophetic word and Jesus’ teaching of the law underscore that humans are on a level playing field. God extends mercy to all, including those on the sidelines of society, the tax collector and the sinner. The one who seeks attention and status through God’s law misinterprets it. Jesus shows us that the attitude and example of a servant is more appropriate, for the servant shapes actions according to the master’s will. Jesus shows us, proclaims of and teaches about a God whose expectations are high, but those same actions are guided first and foremost by mercy.