Jutlus 7. augustil 2022 – 1 Johannese kiri 4:1-6
Õpetaja Gustav Piir, koguduse õpetaja.

Johannes oma kirjas annab meile nõu mida ka Apostel Paulus teeb sarnastes pühakirjalõikudes. Johannes kirjutab: „ärge usaldage iga vaimu, vaid katsuge vaimud läbi, kas nad on Jumalast, sest palju valeprohveteid on läinud välja maailma.“ (I Johannese 4:1)
Arvutiviirused sarnanevad paljuski valeõpetusega Jumala ja moraali kohta: nad hävitavad selle, mis on väärtuslik. Paljud neist valeõpetustest pärinevad pahatahtlikelt inimestelt, kes pumpavad tahtlikult valet maailma, et inimesi petta ja hävitada ning neid nimetatakse valeprohvetiteks, valeõpetajateks ja isegi huntideks lambanahas. Paljudes kristlikes kogukondades nii algristikoguduse ajastul kui ka praegu on liikmeid, kes kasutavad prohvetliku kuulutamise andi. See tähendab, et nad räägivad Jumala eest lihtsalt öeldes asju, mida nad usuvad, et Püha Vaim tahab kogukonnale rääkida. Nii, olenemata sellest, kas prohvet on tunnustatud või mitte, käsib Johannes oma kirjas meil mitte lihtsalt öeldut alla neelata, vaid vaime rutiinselt "proovida", seda, et näha, kas sõnumi edasiandja ning sõnum on "Jumalast".  Seda nimetatakse vaimude eristamiseks ja see on ka Jumala poolt antud and, mida tavaliselt kasutavad vaimulikud , kelle ülesanne on kirikuõpetust ja kuulutust hoida õigel teel. Võib-olla teate, et Rooma Katoliku kirikus raamatud esitatakse kirikuvalitsusele ja trükitakse alles siis, kui leitakse, et need ei sisalda midagi taunitavat seoses õpetuse ja moraaliga. Raamatu esilehtedel on tähis ehk „imprimatuur“ sõnadega nagu „nihil obstat“ mis tähendab, et pole takistust raamatu avaldamiseks ja „imprimatuur“ on luba selleks, et raamat võib trükki minna. Muidugi tänapäeval on meie meedia maailma palju laiem kui trükised. Samuti on kiriku õpetus ja moraali käsitlus mitmel pool otseselt elu ja surma küsimustega seotud ning õpetuse tõlgendamine vägagi kirju. Niisiis küsime kirikuna ja kogukonnana: Mida õigustame ja mida mitte? Mis on Jumalast ja mis mitte? Kus ja milles on vaja tõelist meeleparandust ning suuna muutmist selleks, et Jeesusele Kristusele tõeliselt järgneda?
James Marshall, kes avastas 1848. aastal Californias esimesena kulla, ja talle järgnenud "neljakümneüheksalased" kasutasid terminit „heureka“, mis tähendab "ma leidsin selle" kui tõelist kulda avastasid. Teised tulevased kullaotsijad said kiiresti aru, et kõik, mis näis kullana säravat, polnud tegelikult seda. Jõesängid ja kivikarjäärid võisid olla täis kuldseid täppe, mis sellest hoolimata olid täiesti väärtusetud. See mida nimetati inglisekeeles "lolli kullaks" oli raudpüriit ja kaevurid pidid olema ettevaatlikud, et seda päris asjast eristada. Sellest sõltus nende elatis. Püriiti on aetud segi kullaga, mistõttu nimetatakse teda mõnikord eestikeeles ka „kassikullaks“. Iroonilisel kombel võib püriit mõnikord esineda koos kullaga.
Kogenud kaevurid suudavad tavaliselt püriiti kullast eristada lihtsalt seda vaadates. Kuid mõnel juhul pole vahe nii selge. Niisiis kaevurid töötasid nad välja testid, et eristada, mis oli ehtne ja mis mitte. Üks katse hõlmas kõnealuse kivi hammustamist. Päris kuld on pehmem kui inimese hammas, kassikuld aga kõvem. Teine katse hõlmas kivi kraapimist valgele kivile, näiteks keraamikale. Tõeline kuld jätab kollase triibu, samas kassikulla jääk on rohekasmust. Mõlemal juhul tugines kaevur oma leidude autentimiseks testidele. Tulemustest sõltusid nii tema varandus kui ka tulevik.
Kirikust ning kristlaskonnast kõneldes ja usuelust rääkides leiame end kristlastena sageli sarnases olukorras nagu 19. sajandi keskpaigas kulla otsijad Californias „kullapalaviku ajastul“. Kui puutume kokku erinevate usuliste doktriinide ja religioossete õpetustega, mis kõik väidavad end olevat tõesed, peame meie kui usklikud kristlased suutma eristada neid, mis on Piibellikult paikapidavad, nendest, mis pole. Nagu „kullapalaviku ajal,“ ei tähenda see mis kuidagi sädeleb, et see on hea ja ehtne. Kristlasetena peame olema vaimse "rumala kulla" ehk „kassikulla“ suhtes võrdselt ettevaatlikud. Meie ei tohi tunnistada midagi tõeseks, ilma et oleksime seda eelnevalt proovinud, et näha, kas see vastab Jumala heakskiitmisele või mitte.
Kui see testist läbi ei lähe, peaksime selle valena kõrvale heitma ja hoiatama ka teisi. Kuid, kui usulised doktriinid ja religiooni õpetused katse läbivad, võivad teised doktriine ja õpetust kooskõlas Jumala sõnaga tõesti omaks võtta ja kogu südamest toetada. Kui meie ei suuda eristada tõelist õpetust valeõpetusest, tõelist moraalset käitumist sellest  mis ebaeetiline, siis pole me kristlastena mitte ainult segaduses ega suuda usulisi doktriine ja religiooni  õpetusi ise eristada, vaid meie ei suuda ka tõde teistele täpselt edastada. Seega peame valvama tõde seda teades ja sellest kindlalt veendumusega kinni hoides. Olles ustavad tervele õpetusele, saame ka teisi õpetada ning juhatada. Kuid mõistmine tuleb ainult harjutamisega. Arusaamine nõuab läbimõtlemist ning läbitöötlemist. Ainult need kristlased, kes tunnevad oma Piiblit, oskavad kriitiliselt mõelda ja palve elule tugineda, suudavad ära tunda valeõpetajaid ja nende õpetusi. See ei saa toimuda ilma isikliku Pühakirja uurimiseta ega palveta. Apostel Johannes teadis, et tema kirja lugejad on valeõpetajate rünnaku all. Ta esiteks käsib kaitseks panna proovile need, kes väidavad, et nad õpetavad tõde . Teisalt ta annab meile põhjused, miks selline katsetamine on ülioluline ning jätab juhised selle läbiviimiseks. Seda tehes pani Johannes paika strateegia, mida kõik kristlased läbi ajastute saavad kasutada tõelise vaimse rikkuse ja õpetusliku aluse äratundmiseks ning  „rumala kulla” eristamiseks, et seda välja sõeluda. California kullaotsijad hüüaksid "heureka!" alles siis, kui nad leidsid tõelise kulla. Kui rääkida vaimsetest asjadest, peaksime me kristlastena sedasama tegema.
Niisiis, kuidas kasutatakse eristamisvõimet seoses prohvetliku ütluste ja kuulutusega? Esiteks küsime, kas vaim julgustab meid tegema head või kurja? Kas vaim annab tunnistust Jeesusest Kristusest? Seda on üsna lihtne otsustada. Teiseks kujutame ette, et teeme seda, mida meid julgustatakse tegema ja kui oleme seda teinud ,siis küsime: Kas see mida tegime pakub ainult sensuaalset naudingut või rahulolu ilma, et annaksime tunnistust Jeesusest Kristusest? Kui, vastus jah, siis pole see kindlasti hea vaimu käest tulnud nõuanne. Kas see aitab teisi elus ja aitab Jeesuse Kristuse juurde tee leida ning sellel teel püsida? Kui vastus jah, siis on see ilmselt hea vaimu poolt inspireeritud nõu. Meie roll siin maa peal ei ole ego rahuldamine. Meie eesmärk on jõuda oma elus õndsa lõpuni Jumala riigis ja aidata teistel sama teha andes head tunnistust Jeesusest Kristusest. Tööriistadeks on meil Pühakirja ja palve. Rakendame neid siis julgelt ning arukalt, selleks et vaimu ära tunda.

Sermon for August 7th 2022 – Luke 12:32-40
Reverend Gustav Piir, priest-in-charge

I have spent part of this summer, thanks to “JUPITER”, watching Estonian Television which is showing different segments of “Father Brown”, a murder mystery set in Post-World War II England with a Roman Catholic priest as the main character. I take note of the post-war period and the simplicity of life at that time: no internet, no mobile phone, no laptop, little television, and very few possessions. Unusual for a Catholic priest in the predominantly Protestant England, Father Brown does not wear a pellegrina (a cape worn by clergy), wearing it only on formal occasions, or a fascia (a sash worn by clergy) that would easily set him apart from Church of England Clergy. Father Brown opts for the most simple version of a priest's cassock, together with a Saturno hat (that looks like the planet Saturn with its ring) and an old, black umbrella with a bamboo hook handle that he is rarely seen without. Father Brown does not own a car, doing most of his pastoral duties either on foot or by means of a bicycle. Parish life seems to be simple as well from the presbytery furnishings, to the meals prepared, to the accounting done by hand in large ledgers by Mrs. McCarthy, the parish secretary at St. Mary’s Kembleford.
Kembleford is the fictional village where the majority of Father Brown’s activity takes place. It is located in the Gloucestershire Cotswolds and in the Roman Catholic Diocese of Clifton. A Polish refugee camp is located near to the village. Being near Bristol, there would have been Estonian and Latvian refugees as well, probably in the same camp as the Poles. Kembleford apparently has good road connections, a railway connection and a canal. It has a strong agricultural presence with many farms seen in the series. The characters in Father Brown, with their seemingly simple lives are able to focus their time and efforts on pursuits that further relationships, their vocations and the community. This simplicity can be extremely appealing and can remind us of the beginning of the text from the Gospel according to Saint Luke for this Sunday: “For where your treasure is, there your heart will be also.”
Yes Estonia is prominently agricultural in many places with a seemingly simpler life but at the same time we live in a very complex time with many demands. I contrast Saint Mary’s Kembleford with our lives and our church which are full of mobile phones playing all kinds of tunes, in all kinds of places, at all times and even in the middle of services. As for our world today, here in the church office we use e-mail, FACEBOOK, browse the parish records in KOGUJA, cemetery records in HAUDI and do the accounting with the help of computer programs as well as electronic banking. We run the parish house guestrooms with the help of electronic BOOKING and use electronic security systems to detect break-ins as well as smoke/fires. We live in a world where there are so many things clamoring for our attention that it is easy to lose our focus. In our text from the Gospel according to Saint Luke, Jesus is calling us to prioritize activities that give eternal life.
Such a call to center or re-center our lives on God, might seem extremely difficult in our world, but is essential for our lives as Christians. If we don’t do it, as Jesus goes on to suggest, we will be caught unprepared, literally “off-guard”. Jesus’ emphasis here is on the surprise of a theft and not the violence attached the image of a thief. Jesus is not referring to a surprise like walking into your favorite restaurant to discover all your friends gathered to throw you a sixtieth birthday party. There is risk involved. Jesus does not calm every fear. Some things remain fearful, theologically speaking.
Security therefore remains elusive today, at least if we define it as egocentrism or try to measure it by our usual terms and self-promotional logic. When Jesus declares “where your treasure is, there your heart will be also,” he says that we can train our wills and our ways of thinking through the ways we use our money, resources and time. Father Brown in his wisdom would perhaps say: “Spend it all on yourself, guess where your heart will go. Give it to those in need, your heart will go where God wants it to go. Moreover, your heart will find God in the process. For there is a sacramental aspect to charity, in which God becomes present to givers through those who receive and need their gifts.”
Many Christians and people of the Church fret about how to connect with God in their daily lives. The answer isn’t so complex, according to our Gospel reading for today. That doesn’t mean it’s easy. Yet why do we reject Jesus’ plain answer and seek other ways? To appreciate the difficulty, it is also vital to note that Jesus is speaking about more than benevolent giving via electronic bank transfers on a regular basis. According to Jesus, “almsgiving” involves more than charity in a condescending or transactional way, in which the wealthy half give their excess to the poorer half. Almsgiving is an expression of true solidarity with others. This is a solidarity that refuses to turn let inequalities stand, even if kind people might try to soften the razor-sharp edges of our economy’s systemic inequalities with regular generosity and subsidy.
Jesus is not interested in correcting abuses or disadvantages that tend to pop up in our current world order. Jesus’ vision is much more radical and in some sense composed of elemental actions. Jesus wants his followers, in their radical dependence on him, to enact nothing less than a reversal of the world as it is presently known and legitimized. In other words, Jesus calls for a shift away from a world in which some people survive only because more privileged people chose to act morally from time to time. Jesus has in mind, instead, a different world where reality entails the destruction of old categories and demarcations. Almsgiving isn’t about offerings that help those with less money; it must be about sharing power and advantage. Such transformative solidarity creates “unfailing treasure in heaven”.
Our Gospel reading today I believe is about vocation, not justification. We do not have a simple quid pro quo of “be prepared and you will be saved.” Instead, the idea here is to be ready so that when God calls us to action, we seize the opportunity and spread the good news of Christ. Father Brown says that his mission, his calling, is: “not to act as judge; but to save souls”. Being alert and being ready are like potential energy, ready to be turned into kinetic energy when prompted. The energy produced here is gospel centered: healing, justice, love, grace, peace, forgiveness, reconciliation, restitution, etc. This energy is not to be used in a “proxy war”. This is part and parcel of a true battle leading to the “last battle”.
There is a thief who steals and destroys and there is a Thief who saves. In the words of Reverend Dr. Alyce McKenzie, according to “God’s Holy Thief” there is a “burglar…who returns to steal our false priorities and overturn our unjust structures.” When this thief breaks into our house, we will never be the same nor will our worldview and our lives be the same. Could this Thief be on rescue mission, a mission to wake the world, free the dead and break the chains, the bonds, of those imprisoned by sin? We proclaim at our Eucharist affirming Jesus’ mission and victory over everything that is ungodly: Christ has died! Christ is risen! Christ will come again! Those who are ready for the return of Jesus Christ on the last day will be served by God by being freed from death. This theme contradicts our usual notion that we are to serve God. Instead, God will be serving us. As I noted before, this is not a works-righteousness system. Rather, it is more of a promise of what will happen when one has begun to re-center life and one’s calling, vocation, around God; the good news of Christ will serve us in our life and vocation, so that we are not afraid.

Jultus inglisekeelsel jumalateenistusel 31.07.2022
Õpetaja Gustav Piir
Rikkusest ja muretsemisest. – Luuka 12:13-21

Aga keegi rahva seast ütles Jeesusele: „Õpetaja, ütle mu vennale, et ta jagaks päranduse minuga!” Jeesus ütles talle: „Inimene, kes mind on seadnud teie üle kohtumõistjaks või jagajaks?” Ja ta ütles neile: „Vaadake ette ja hoiduge igasuguse ahnuse eest, sest külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on!” Ja Jeesus rääkis neile ka tähendamissõna: „Ühe rikka mehe põllumaa oli hästi vilja kandnud. Ja ta arutas endamisi: „Mis ma pean tegema? Mul ei ole kohta, kuhu oma vilja koguda.” Ja ta ütles: „Seda ma teen: ma lõhun maha oma aidad ja ehitan suuremad ning kogun sinna kõik oma vilja ja muu vara ning ütlen oma hingele: Hing, sul on tagavaraks palju vara mitmeks aastaks, puhka, söö, joo ja ole rõõmus!” Aga Jumal ütles talle: „Sina arutu! Selsamal ööl nõutakse sinult su hing. Aga kellele jääb siis see, mis sa oled soetanud?” Nõnda on lugu sellega, kes kogub tagavara iseenese jaoks, kuid ei ole rikas Jumalas.”
Praegusel ajal on meil kiusatus arvata, et suurte rahasummade ja vara hoidmine muudab meie elu ning tuleviku turvaliseks. Mulle meenub meie Eesti ajalehtedes regulaarselt jooksev hoiu-laenuühistu kuulutus, millel on pilt lõvist, kes valvab rahahunnikuid. Kui vaatate hoolikalt, märkate, et kuigi lõvi võib hunnikut valvata, on tuul see, mis tegutseb. Tundub, et tuul kogub rahatähti kokku, kuid teise nurga alt vaadates, suudab tuul osa rahatähti üles korjata ja minema puhuda. Võib-olla tuletab kunstnik meile meelde, et varem või hiljem saame teada, et ükski sularaha täht ega kokku kogutud vara ei saa meie elu kindlustada. Rikkus on tuule käes kaduv!
Ükski rikkus ei saa meid kaitsta näiteks geneetiliselt päritud haiguse ega traagilise õnnetuse ega looduskatastroofi eest . Põleng, mille tagajärjel põles kuivas metsas väljub tuli kontrolli alt ning metsatulekahju jõuab meie suvilasse ja suvilast saab tuleohver. Samuti ei saa ükski rikkus hoida meie suhteid tervena ja hoida perekondi lagunemast. Tegelikult võivad rikkus ja vara pereliikmete vahele kergesti kiilu lüüa, nagu näiteks vendade puhul, kes meie tänase evangeeliumilugemise alguses oma pärandi pärast võitlevad. Võitlus pärandi üle on läbi ajaloo levinud probleem kõigis ühiskondades ja kultuurides.
Meie lugemises Luuka evangeeliumist kohtume mehega, kes tuleb Jeesuse juurde ja palub Jeesusel oma vennaga kõnelda, et vend annaks talle pärandi osa. Jeesus oleks kui vahekohtunik pärandi asjus. Jeesuse päevil oli juutide seas tavaline küsida õpetajatelt ehk rabi käest seaduslikku tõlgendust ja sellest tulenevat otsust. Mees pidas Jeesust lugupeetud õpetajaks, kes inimesi mõjutas ja nii Jeesus peaks ka suutma meest veenda oma vennale pärandit andma. Nimetades Jeesust õpetajaks, tunnustab mees Jeesuse kompetentsi otsust langetada. Jeesus keeldub võtmast jagaja rolli ja see järel hakkab Jeesus rääkima ahnusest. Meie võime nüüd küsida: mis on mehe palves valesti ja miks Jeesus räägib ahnusest? Vaatame seda juhtumit lähemalt. Mees näib olevat noorem vend, sest 5. Moosese raamatus (5. Moosese 21:16–17) on kirjeldatud Seadust , mille alusel saab esmasündinu poeg kahekordse osa oma isa põhivarast. Nii vastutab vanim vend pärandvara puutumatuna hoidmise või vendade vahel jagamise eest. Seetõttu peavad nooremad vennad olema need, kes pärandvara jagamise protsessi algatavad, küsides oma osa pärandist.
Võtame nüüd näiteks tähendamissõna kadunud pojast ja kadunud poja isa. (Luuka 15:11–16). Kadunud poeg, see tähendab noorem poeg, küsis oma osa pärandist ja isa oli see , kes andis talle ühe kolmandiku oma varast. Vanim poeg sai kahekordse osa isa varast ehk kaks kolmandikku pärandist. Tänases lugemises selgub, et isa on surnud ja vanem poeg tahab maad puutumata jätta, noorem poeg aga tahab oma osa saada. Siin palub noorem vend Jeesusel täita „vaidluse lahendamiseks vahekohtuniku, ehk eksperdi ning lepitaja rolli”. Jeesus keeldus. Miks? Jeesus keeldub tegutsemast vahekohtunikuna,  sest Jeesus teab noorema venna sisemisi mõtteid ja kurje kavatsusi. Jeesus paljastab noorema mehe soovi himustada oma venna varandust. Jeesus ütles: „Olge valvel igasuguse ahnuse eest, sest inimese elu ei seisne vara külluses." Jeesus osutab, et noore mehe pärimisnõue ei ole õiglane, vastasel juhul oleksid pärimisseadused pärija soovi rahuldanud. Ilmselt tahab see, et noorem vend on põllumees, kes maaomanikuna tahab oma vanema venna arvel oma kogukonnas rohkem rikkust koguda ja kõrgemat staatust ühiskonnas saavutada.
Siit jätkab Jeesus tähendamissõnaga arutust mehest ehk rikkast lollist. See on õpetus, mis käsitleb teemat ahnus. Jeesus rõhutab, et kindlustatud elu ei sõltu omandist, vaid oma elu usaldamisest Jumala kätte. Ükski rikkus ei saa tagada meie elu Jumalaga ja seetõttu hoiatab Jeesus korduvalt, et rikkus võib takistada meie suhteid Jumalaga. "Ole tubli!" Jeesus ütleb: „Olge valvel igasuguse ahnuse eest; sest inimese elu ei seisne omandi külluses”. Asi pole selles, et Jumal ei taha, et me kogume pensionipõlveks või tulevaste vajaduste tarvis vara. Asi pole ka selles, et Jumal ei taha, et me „sööme, joome ja rõõmustaksime” ning naudiksime seda, mida Jumal meile on andnud. Me teame pühakirjast, et Jeesus veetis aega inimestega koos süües ja juues ning osadust nautides. Ometi oli Jeesusel ka selge, kus peitub tema tõeline turvalisus, ja seetõttu kõneleb ta tähendamissõna abiga, et õpetada meile seda kust leida tõelist rikkust ning meile usaldatud rikkuse õiget kasutamist. Stsenaariumil, mida Jeesus selles tähendamissõnas edastab, on väga jõukas maaomanik, kellel oli külluslik saak ja kes otsustas oma praegused laoruumid maha lõhkuda, et teha ruumi suurematele. See rikas mees on kaval ärimees, kuid tema kavaluse taga on ka omamoodi kurjus. Kolossaalseid laohooneid ehitades otsustab rikas loll oma saaki koguda. Ta ei panustada oma ülejäägiga teiste vajadustele ning ei lähe sellega turule. Tema kavatsused mõjutavad toiduvarusid ja ta loob teravilja tagavara mis viib turul lõpuks vilja  hinna üles.
Seda põllumeest huvitab ainult tema endi heaolu. Ta eirab teda ümbritsevate vaeste talupoegade vajadusi. Tema otsus vilja hoida endi käes mõjutab oma ligimeste käekäiku. Jeesus kirjeldab enesekeskset põllumeest, kes suure tõenäosusega teeniks ebaeetilist kasumit ja kahjustaks majandust. Oma vilja kogumisega kehtestab rikas loll oma majanduslikku jõudu ja staatust, kuna teised on temast üha enam sõltuvad. Rikas loll tahab turgu oma naabrite arvelt kontrollida.
Kirjeldatud olukord peaks meile täna tuttavalt kõlama: Venemaa kasutab Ukraina teravilja relvana mitte ainult Ukraina rahva, vaid ka paljude riikide ja rahvaste vastu, kes sõltuvad sellest teraviljast kui olulisest toiduallikast. Hoiatused ülemaailmse näljahäda eest, millest kuuleme ja millest loeme, muudavad selle evangeeliumi lõigu tänapäeval väga asjakohaseks. Teravilja varastamine ja logistikateenustele juurdepääsu blokeerimine on sarnane rikka lolli tegevusega. Võimsad valitsejad võivad olla ka lollid.  Sellised lollid eeldavad, et nende turvalisus sõltub nende endi kogutud varast ja rikkusest, mitte Jumalast, kes on kõigi heade andide allikas. Need, kes kasutavad tänapäeval teravilja relvana, peaksid tähelepanu pöörama olukorrale milles nad seisavad silmitsi Jumalaga viimsel kohtupäeval. Meie tähendamissõnas Jumal nõuab rikka põllumehe hinge samal ajal kui rikas talumees kutsub üles oma hinge rõõmustama ja rikkust nautima. Ühe hetkega haihtusid kõik rikka põllumehe lootused õhku. Jumal esitab rikastele ja vägevatele retoorilise küsimuse: "Ja need asjad, mille olete valmistanud, kelle need pärast teid jäävad?". Jumala küsimus annab meile teada, et rikas põllumees ei saa oma kogutud vilja hauda kaasa võtta ega ta isegi ei saa teada seda, kellele see vili edasi antakse. Nüüd on üks võimalik stsenaarium, et tema lapsed või naabrid või võib-olla vaesed talupojad, kellelt ta vilja hoidus müümast, võivad vilja lihtsalt ära võtta. Jeesus ütleb oma kuulajatele ja meile: „Nii on ka nendega, kes koguvad endale aardeid, kuid ei ole rikkad Jumalas”. Jeesus selgitas, et rikas loll kaotas oma hinge, et saada ja hoida endale maist vara millest pole teispoolsuses mingit kasu. Tark on see, kes on "Jumala suhtes rikas", mis ka omakorda tähendab, et tark on helde teiste abivajajate suhtes.
Ahnus on suuremeelsuse moraalne vastand. Ahnus paneb meid muretsema tuleviku pärast, selle asemel, et usaldada Jumalat, kelle käes on tulevik. Ahnus hävitab meid, kuid suuremeelsus õnnistab meid.  Luuka evangeeliumi lugemine kutsub meid mõtisklema selle üle, mida me oma varaga teeme. Kas meie omand annab meile kindlust tulevikuks? Kogu meie vara on Jumala kingitus meile ja kristlike majapidajatena kutsub Jumal meid jagama kingitusi abivajajatega. See lõik Luuka evangeeliumist kutsub ka meie aja poliitilisi ning sõjalisi juhte olema ustavad majapidajad rikkuse ja võimu haldamisel, teenides samal ajal vähekindlustatud inimesi, mitte aitama ise ennast ega ainult oma liitlasi. Teravilja kasutamine relvana, maagaasi kasutamine väljapressimise vahendina, energiahindade tõus ja inflatsiooni tõus tulenevad ahnusest, truudusetust majapidamises ning agressiooni pahedest, mis tulenevad sellest, et soovitakse alati rohkem territooriumi ja ressursse iseendale. On palju poliitilisi ja sõjalisi juhte ning poliitilisi ideolooge, kes käituvad rikka lolli sarnaselt, kes on mures ainult oma maise elu pärast, mitte oma vendade ja õdede, naabrite ega ka oma hauataguse elu pärast. Lubage mul lõpetada sõnadega Õpetussõnadest 11:24-27: Üks jagab välja, aga saab üha lisa, teine hoiab varandust, ometi on puudus käes. Hing, kes jagab õnnistust, kosub ,ja kes kastab teisi, seda ennastki kastetakse. Kes keelab vilja, seda sajatab rahvas, aga müüja peale tuleb õnnistus. Kes taotleb head, leiab tunnustuse, aga kes kavatseb kurja, seda ennast see tabab.

Sermon for Sunday July 31st 2022
Reverend Gustav Piir, priest-in-charge

Someone in the crowd said to Jesus, “Teacher, tell my brother to divide the family inheritance with me.” But he said to him, “Friend, who set me to be a judge or arbitrator over you?” And he said to them, “Take care! Be on your guard against all kinds of greed; for one’s life does not consist in the abundance of possessions.” Then he told them a parable: “The land of a rich man produced abundantly. And he thought to himself, ‘What should I do, for I have no place to store my crops?’ Then he said, ‘I will do this: I will pull down my barns and build larger ones, and there I will store all my grain and my goods. And I will say to my soul, ‘Soul, you have ample goods laid up for many years; relax, eat, drink, be merry.’ But God said to him, ‘You fool! This very night your life is being demanded of you. And the things you have prepared, whose will they be?’ So it is with those who store up treasures for themselves but are not rich toward God.” - Luke 12:13-21
In this day and age we are tempted to think that having large amounts of money and possessions saved up and stored up will make us secure. This thought brings to mind an advertisement for a Savings and Loans Credit Union that runs regularly in our Estonian newspapers and it has a picture of a lion guarding piles of money. If you look carefully you will notice that while the lion may be guarding the pile, it is the wind that is at work. It seems as if the wind is collecting the bills together; but at second glance, the wind will be able pick up some of the bills and float them away. This perhaps the artist unintentionally reminds us that sooner or later we will learn that no amount of cash nor property will be able to secure our lives. Wealth is fleeting with the wind! No amount of wealth can protect us from a genetically inherited disease, for instance, nor from a tragic accident nor a natural disaster such as a fire resulting a lighting strike in the dry woods. The forest fire out of control will reach our summer cottage and the cottage will go up in smoke. Likewise no amount of wealth can keep our relationships healthy and our families from falling apart. In fact, wealth and property can easily drive a wedge between family members, as in the case of the brothers fighting over their inheritance at the beginning of our Gospel reading today. Fighting over inheritance is a common problem in all societies and cultures throughout history.
In our reading form the Gospel according to Luke, a man comes to Jesus asking him to intervene with his brother to give him his inheritance. It was common in Jews in Jesus’ day to ask rabbis for a legal ruling. The man thought of Jesus as a respected rabbi who influenced people, and could convince his brother to give him his inheritance. By calling Jesus a teacher, the man acknowledges Jesus’ authority to render a decision in his case. Jesus refuses to take the role of the divider and thus Jesus begins to talk about greed. So now we may ask: What is wrong with the man’s request and why does Jesus talk about greed? Let us take a closer look at this case. The man seems to be the younger brother because, according to the Law as outlined in the Book of Deuteronomy (Deuteronomy 21:16-17), the firstborn son receives a double portion of his father’s main estate. Now the eldest brother is responsible for keeping the estate intact or dividing it among his brothers. Therefore, younger brothers need to be the ones who initiate the process of dividing the estate by asking for their share of the inheritance. Let us take, for example, the prodigal son and the father of the prodigal son. (The parable of the Prodigal Son and Extravagant Father found in Luke 15:11-16.)  The prodigal, that is, the younger son asked for his inheritance, and his father gave him one-third of his estate. The oldest son received a double portion, that is, two-thirds of the estate. In today’s reading it appears that the father is dead and the eldest son wants to keep the land intact, while the younger son wants his share. To achieve a settlement, the younger brother asks Jesus to play the role of “an arbitrator, expert, reconciler, in order to settle the dispute.” Jesus refused. Why? Jesus refuses to act as arbitrator or divider of inheritance because Jesus knows the younger man’s inner thoughts and evil intentions. Jesus exposes the younger man’s desire to covet his brother’s wealth, “And he said to them, ‘Take care! Be on your guard against all kinds of greed, for one’s life does not consist in the abundance of possessions’”.
Jesus indicates that the young man’s claim on inheritance is not just, otherwise, the laws of inheritance would have taken care of the request.
Apparently as a wealthy farmer and landholder, this younger brother wants to obtain more wealth and a more advanced status within his community at the expense of his older brother.
Now Jesus tells the parable of the rich fool to teach against greed. Jesus emphasizes that secured life does not depend on possessions, but on entrusting one’s life to God. No amount of wealth can secure our lives with God and so Jesus repeatedly warns that wealth can get in the way of our relationship with God. “Take care!” says Jesus “Be on your guard against all kinds of greed; for one’s life does not consist in the abundance of possessions” (Luke 12:15).
It is not that God doesn’t want us to save for retirement or future needs. It is not that God doesn’t want us to “eat, drink, and be merry” and enjoy what God has given us. We know from the Gospels that Jesus spent time eating and drinking with people and enjoying life.
Yet Jesus was also clear about where his true security lay and so he uses a parable in order to teach us about true wealth and the proper use of wealth that is entrusted to us. The scenario that Jesus depicts in this parable has a very wealthy landholder who had an abundant harvest and decided to tear down his current storage facilities to make room for larger ones. This rich man is a shrewd businessman, but his shrewdness is very evil. By building colossal storage facilities, the rich fool decides to hoard his harvest and not contribute to the market with his surplus. His intentions affect the food supply and create a sacristy of grain, ultimately driving the price up. This farmer is only interested in his well-being, ignoring the needs of the poor peasants around him who will be affected by his decision. Jesus is describing a self-centered farmer who most likely makes an unethical profit and harms the economy. By hoarding his grain, the rich fool secures his economic power and position of status in the village as others are made more and more dependent on him. The rich fool wants to control the market at the expense of his neighbours.
The situation being described by Jesus should ring familiar to us this very day: Russia uses Ukrainian grain as a weapon, not just against the people of Ukraine but many nations and peoples dependant on that grain as an essential source of food. The warnings of global hunger and famine that we hear and read about make this Gospel reading very relevant for today. Stealing grain and blocking access to logistics services to transport grain where needed are akin to the actions of the rich fool. Powerful rulers can be fools as well. Now the wealthy farmer is a fool because he assumes that his security depends on his possessions and wealth, not God, the source of all gifts and security. Those that use grain as a weapon today are playing with the intention of eliminating a people and nation should take heed. They will face God on judgement day, if not before.
In our Gospel reading God summons the rich farmer’s soul when the rich farmer invites his soul to be merry and enjoy wealth. In a single moment, all the rich farmer’s hopes vanished into thin air. God asks the rich man a rhetorical question, “And the things you have prepared, whose will they be?” (Luke 12 verse 20). God’s question actually informs us that the rich farmer cannot take his hoarded grain to the grave, nor will he even know to whom the grain will be passed on to. Now one possible scenario is that his children or his neighbours or perhaps poor peasants from whom he withheld his grain, may just take the grain. Jesus tells his audience and us: “So it is with those who store up treasures for themselves but are not rich toward God” (verse 21). Jesus means that the rich fool lost his soul to gain earthly possessions that will not benefit him in the afterlife. The wise person is the one who is “rich toward God,” which means generous towards others in need.
Greed is the moral antithesis of generosity. Greed makes us worry about the future instead of trusting God, who holds the future. Greed destroys us, but generosity blesses us. This reading form the Gospel of Luke invites us to reflect on what we do with our possessions. Do our possessions give us security for the future? All our possessions are God’s gift to us, and as Christian stewards, God calls us to share the gifts with those in need. This reading from the Gospel of Luke also invites the political and military leaders of our time to be faithful stewards in managing national wealth and power while serving the underprivileged, and not helping themselves nor their allies. The use of grain as a weapon, the use of natural gas as a tool for blackmail, the rise of energy prices and rise of inflation all result from greed, unfaithful stewardship and the evils of aggression resulting from always wanting more territory and resources for one’s self. There are many political and military leaders as well as nationalistic ideologists who act much like the rich fool who are concerned only with one’s own earthly life, and not one’s own brothers and sisters, nor one’s neighbours and last but not least in one’s own afterlife. Let me conclude today with words from Proverbs 11:24-27: “Some give freely yet grow all the richer; others withhold what is due and only suffer want. A generous person will be enriched, and one who gives water will get water. The people curse those who hold back grain, but a blessing is on the head of those who sell it. Whoever diligently seeks good seeks favour, but evil comes to the one who searches for it.”