Jutlus 17.09.2023 – I Kuningate 17:1,8–16 ja Luuka 10:38–42
Gustav Piir, koguduse õpetaja

Külalisi vastu võtta ja külalislahkust pakkuda peaks olema rõõm. Rõõm on tervitada inimesi oma kodus, pakkuda neile mugavat keskkonda ja luua sooja vastuvõtuga meeldivat õhustikku. Tulijal tekib hea tunne, kui ta on oodatud ja „teretulnud“. Külalisi võib tulla kahte sorti. Mõned on kutsutud ja teised on need, kes lihtsalt „astuvad läbi“. Nad lihtsalt ilmuvad - nagu pakk meie ukselävel - ja eeldavad, et neid lastakse sisse ja võetakse vastu. Kord olid ajad, kus kodudes külas käimine oli palju tihedam ning tavalisem kui tänapäeval. Inimesed käisid pühapäeva pärastlõunal teistel külas. Kuid tänapäeval toimub „läbi astumine“ mitte nii lihtsalt kui enne. Mõned inimesed ei hinda ega oota „läbi astuvaid“ külalisi. Kui külalised tulevad, on neile tähtis, et nad on oma elamise ette valmistanud nii, et kõik näiks nende külaliste jaoks eriti hea välja.
Meil on täna kaks lugemist Piiblist, mis käsitlevad külalisi. Esimeses Pühakirja  perikoobis, mida lugesime Vanast Testamendist,  Esimesest Kuningate raamatust (I Ku 17,1-16), on Prohvet Eelijast ja Sarepta lesknaisest. Eelija ilmub kohale Sarepta linna väravasse, ilma et teda oleks kutsutud või oodatud lesknaise poolt, kes seal toimetas. Teises perikoobis, mida lugesime Luuka evangeeliumist (Luuka 10:38-42), võttis Marta Jeesuse vastu ja Maarja tuli Jeesuse juurde teda kuulama. Mõlemas loos on võõrustaja ehk kostitaja naisterahvas. Esimeses loos Sarepta lesknaine ja teises loos Marta, kelle õde on Maarja. Mõlemas loos on kohale tulnud jumalik külaline. Midagi juhtub mõlemas loos. Külaline on see, kes midagi erilist pakub. Võiks öelda, et külalisest saab kostitaja.
Me kohtume Sarepta lesknaisega, kui ta on linna värava juures puid korjamas. Eelija saabub kohale ning hüüab teda ja käsib tal tuua pisut vett mõne nõuga ja paluke leiba. Prohveti sõnad kõnelevad piisavast varust, samas kui lesknaise sõnad kõnelevad laastamisest. Prohvet arvestab Jumala sõnadega: „Vaata, ma olen käskinud üht lesknaist Sareptas sind toita.“
Lesknaine kõneleb viimsest söömaajast oma pojaga enne surma: „Ma lähen ning valmistan midagi enesele ja oma pojale, et saaksime veel süüa, enne kui sureme“. Palava ilmaga, kui keegi meile külla tuleks ja tal janu, pakuksime talle midagi juua, kas või klaasi vett. Meie ei ootaks, kuni ta ennast sisse seab, sest janu on reaalne ja seda janu tuleb koheselt adresseerida.
Vajadus aga kujundab külalislahkuse kuju. Kuuldes lesknaise surmavalmidusest, ütleb Eelija lesele sama tõotuse sõna, mille Jumal andis Haagarile: „Ära karda” (1. Kuningate 17:13; vrd 1. Moosese 21:17). Prohvet jätkab kõnet, nagu oleks Jumala tõotus juba täitunud: „Ära karda... vaid tee mulle sellest esmalt väike kook ja too see mulle ning pärast valmista endale ja oma pojale midagi” (1. 17:13). Kuigi Eelija sõnad tunduvad absurdsed, kutsuvad nad lesknaist osalema uues reaalsuses, mille Jumala tõotused lõid, kuid mis hetkel jäävad silme eest varjatuks. Selle loo elavdamine on seotud valusa vastuoluga Jumala tõotussõna ja surmaotsuse vahel. Eelija ülesanne selles loos on tuua sõna väljastpoolt, mis vaigistab ja lõpuks tühistab lese ja tema poja pea kohal langenud surmaotsuse.  See armuline päästekink tuleb elatise kaudu, igapäevase leiva kujul. Külalisest saab kostitaja. Sõnum surmast saab asendatud sõnumiga elust.
Vana keldi külalislahkuse ruun kostab:
„Ma nägin võõrast nägu eile. Panen toidu söögikohta,
joogi joogikohta, muusika kuulamiskohta.
Püha Kolmainu nimel, võõras õnnistas mind ja mu maja,
minu veiseid ja mu kalleid. Ja lõoke ütles oma laulus:
Sageli, sageli, sageli, tuleb Kristus võõrana.
Sageli, sageli, sageli, tuleb Kristus võõrana“
Teises loos võtab Jeesuse vastu omas kodus, mitte võõrana, vaid omana. Jeesuse päevil naised, kellel polnud perekondlikke sidemeid, olid vaesed. Laatsarus on loonud elamise oma õdedele, kellel ei näi olevat muud sidet. See, et need kaks naist elavad koos oma vennaga, ütleb meile, et Laatsarus on kaastundlik hing. Laatsarus oli algselt see, kes lõi ruumi oma õdedele ja tundub, et nad on väga hästi sisse elanud! Evangelist Luukas kirjeldab meile, et Marta kutsub Jeesuse oma koju! See on majapidamine, kus kõik kolm õde-venda on võrdselt kodus. Nii saabub Jeesus Betaaniasse. Marta on sellest teadlik ja kutsub teda enda juurde. Kui Jeesus ja ta jüngrid tema majja jõuavad, on Marta hõivatud külalislahkuse eest hoolitsemisega. Ööbimiskohad tuleb ette valmistada, toit ette valmistada, jalgade pesemiseks vesi varustada. Teha on palju. Marta oli hõivatud naine. Martast voolab tohutut energiat! Ta askeldab ühel pool ja teisel pool. Ja siis kujutage ette Marta nördimust, kui ta näeb Maarjat rahulikult Jeesuse jalge ees istumas! On erinevaid viise, kuidas näidata teisele inimesele külalislahkust, hoolivust ja armastust. Mõned inimesed on need, kes on verbaalselt demonstratiivsed. Teised on kallistajad.
Marta oli naine, kes näitas oma armastust teenimise kaudu. Ta hoolitses kindlasti nende inimeste vajaduste eest, keda ta armastas. Marta oli võimekas naine. Tal oli meeles nimekiri kõigest, mida ta külastajate vajaduste rahuldamiseks pidi tegema. Tema külalised olid kutsutud, oodatud ja teenindatud. Kuid Maarja on teistsuguse iseloomuga. Maarja näitab oma pühendumust külalisele selle inimesega koos olles, füüsiliselt tema läheduses ja tõeliselt kohal olles. Maarja näib unustavat kõik Marta jaoks nii olulised asjad. Kuid Maarja tegevusetus tähendas, et Marta pidi kahekordselt palju tööd tegema. Nii et Marta oli üksi ja nägi kõike, mida oli vaja teha. Sel ajal, kui Maarja Jeesuse seltskonda nautis, kontrollis Marta oma ettevalmistusnimekirjast kõike, mida vaja teha, et vastuvõtt õnnestuks. Ja siis paneb Marta toime suure prohmaka. Ta eksib  külalislahkuse reeglite vastu: ta kaasab Jeesuse perekondlikku tüli. „Jeesus, kas Sa ei hooli sellest, et mu õde jättis mu üksinda toimetama. Ütle talle, et ta tuleks mulle appi!“
Kas meile tundub, et me näitame väga kergesti võõraste inimeste vastu rohkem külalislahkust kui oma pere vastu? Külalislahkus algab kodust. Kahjuks võivad inimesed, kelle vastu oleme kõige vähem külalislahked, olla inimesed, kellega  elame koos sama katuste all. Jeesus räägib Martaga. Ta kutsub teda nimepidi. Nüüd, siin tekib küsimus, millist tooni peaksime seda teksti lugedes kasutama. Kas Jeesus ütleb välja tema nime pettunult? „Oh Marta, Marta!“ Või kasutab ta patroneerivat tooni: „Marta, Marta!“ Siin siiski arvan, et Jeesus kasutab õrnemat tooni, kui ta ütleb tema nime. Jeesus vastab selle sama helde külalislahkusega, mida naine tema vastu on näidanud. Jeesus kutsub teda nimepidi kaks korda üksteise järel. Vanas Testamendis on inimese nime kahekordselt välja ütlemine seotud kutsumisega. Põleva põõsa juures hüüdis Jumal: „Mooses! Mooses!” Seaduselaeka juures öösel hüüdis Jumal: „Samuel! Samuel!“ Kas Jeesus on kutsumas Martat? Kas Jeesus kutsub Martat teadvustama ühte asja, mis on talle vajalik – lihtsalt Jeesusega koos olemist! Lihtsalt olla tõeliselt kohal teiste inimestega!
Marta tähelepanu oli hajutatud paljude asjade vahel.
Meil endil juhtub ka nii, alates sellest tähtajast, mil mingi asi peab tehtud saama, kuni selle kohtumiseni, mida oleme enda kalendrisse märkinud. Meiegi tähelepanu nõuavad kõik asjad, mida peame tegema, kõik meie koormavad kohustused. Siis me jookseme koju, et tegeleda selle pika nimekirjaga, mis meid ees ootab. Sama juhtub ka koguduse tegevuse ning tegemiste juures. Võime oma tähelepanu pühendada  kirikuhoone korrashoiusse ja koguduse teenistustesse. Peame tunnustama ning armastama meie keskel olevaid Martasid, kes on algatajad ja teevad seda, mida on vaja teha! Ja nagu Marta, näitavad nad oma tegevuse läbi pühendumust ja hoolivust. Jeesus kutsub Martat ja Jeesus kutsub meid, et keskenduksime ühele vajalikule asjale. Ja see üks asi on seotud suhetega. See on suhe, mida Jeesus soovib meiega luua. Usk taandub sellele lihtsale asjale. Kõik laulud, kõik usutunnistused, kõik liturgiad, need kõik on selleks, et meid Jeesusesse ankurdada.
Meie jumalateenistusi, sotsiaaltööd, krisliku haridusega seotud tegevust on lihtne muuta omaette eesmärgiks. Aga kui meie teenimine ja meie tegevus Jeesuse nimel viivad ühe vajaliku asjani, mis on Jeesusega koosolemine, siis juhtub huvitav asi. Külalislahkus pöördub tagasi. See, mis sai alguse Jeesuse teenimisest, lõpeb tema poolse teenimisega meie ees. Kristusest saab kostitaja ja meist saavad tema külalised. Istume tema jalge ees ja näeme, et ta on kõik meile andnud. Ta on loonud meile selle kodu, selle kauni planeedi,kus elame.

Sermon for 17.09.2023 – Matthew 18:21-25
Reverend Gustav Piir, priest-in-charge

Let me start out by saying that in our gospel reading today underneath it all, perhaps, is a simple reality, namely, forgiveness is not easy. To be sure, forgiveness is important in the lives of individuals and for the health of communities. Blessing comes to those who are merciful.  Yet justice matters too. There is and needs to be accountability for harmful actions and abuses of power. When Peter asks Jesus how many times he has to forgive a brother who sins repeatedly against him, he suggests by asking: “is as many as seven times generous enough?”  Jesus explodes Peter’s magnanimous offer: “not seven times, but seventy-seven times.”
Now Jesus’ number is not drawn from the air. It mirrors the boast of Cain’s descendant, Lamech. Lamech was the son of Methuselah and as such was Cain's great-great-great grandson, and he followed Cain's disobedient and murderous ways. In Genesis 4:23-24 we read that Lamech brags that the mortal vengeance he has extracted against a young man who hurt him far exceeds God’s promise of seven-fold punishment against anyone who might kill Cain. Jesus is calling his community of disciples to participate in undoing the curse of Cain and Lamech that has kept their offspring trapped in spasms of envy, hatred, violence, and retribution across the generations to this day.
The parable of the unforgiving servant serves as a sobering counterpoint, in other words a sharp warning, to those who might think forgiveness is possible on limited terms. The parable illustrates with painful clarity the difficulty of practicing forgiveness in a social system built for different purposes. The parable of the unforgiving servant is also an illustration of the power of “binding and loosing”. Even heaven has a hard time undoing the damage wrought by human choices and the intractable systems we build to sustain our places in the world of Cain and Lamech.
Although the figures in the parable of the unforgiving servant are exaggerated, as so often in parables, the king and his slave represent and follow scripts that would have been familiar to ancient Mediterranean audiences. Kings used agents like the “unforgiving servant” to organize lower levels of agents, from tax-farmers to torturers, who together made up a system that ensured the continuous flow of wealth, power, and honor to the top of the pyramid.  The unforgiving servant is apparently a manager of the highest level, effectively a chief financial officer, with control over the movement of vast wealth. The astronomical “debt” or “loan” he owes may represent the income he is responsible for producing from those lower on the pyramid of patronage. In the Mediterranean economy, the goal was to pass a steady, acceptable flow of wealth further up the pyramid, while retaining as much as one could get away with for oneself, to be used to grease one’s own way further up the pyramid.
This servant, who works near or at the very top of the pyramid, may have taken too large a share for himself. The reckoning described early in the parable is meant to correct any wrongdoing on the part of the servant, but also to send a message to the whole system to limit such “honest graft.” In such a case, the only recourse on the servant’s part would be to beg for mercy, as this one does to good effect. Disciplining and then restoring such a servant might be a better move on the king’s part than finding a replacement. Although the king forgives the servant’s enormous “loan,” the slave’s obligation to the king is actually intensified. He is likely to be more loyal going forward than less. The king’s generous act of mercy is, however, neither a private matter nor an act with consequences for this servant alone. Wiping this debt off the books has implications for everyone down the pyramid, a fact certainly noted by all the clients of this servant. The king effectively inaugurates a regime of financial amnesty, a jubilee, not only for one servant, but for everyone in his debt. The economic revolution, however, makes it not much further than the door.
The servant’s immediate encounter with one of his client-servants, someone with a much smaller obligation, demonstrates that the forgiven servant intends to revert to business as usual. The unforgiving servant gives no heed to the second servant’s appeal, although it is nearly identical to the one he had just given the king. The servant’s failure to carry on the forgiveness the king granted him not only halts the spread of financial amnesty in its tracks, it also mocks and dishonors the king himself. The king cannot ignore such an affront. The unforgiving servant binds himself not to the king’s mercy, but to the old system of wealth extraction and violence. He thus binds the king in turn to deal with him once again within the confines of this system.
Jesus seems to tell us that God’s forgiveness has necessary limits, but perhaps these are the limits we set. The unforgiving servant brings judgment on himself by treating his own forgiveness as a license to execute judgment on others. The unforgiving servant thus transforms a merciful king into a vengeful judge. The problem lies not with the king, or even by analogy with God, but with the world the servant insists on constructing for himself, under which terms his fate is now set. Just as the faithful hold the ability to bind and loose, our unwillingness to forgive will redound on us. Forgiveness is neither optional nor contingent. Why? Because God’s forgiveness knows no end and so also should our relationships be governed by a grace that knows no bounds.
Like last week’s gospel reading about dealing with conflict when it involves confronting a disruptive person in the community, Jesus’ teachings on forgiveness could well be abused.
Forgiveness does not mean the embrace of violence perpetrated against us. It does not mean giving free reign to those who would do us harm. It does not mean a ready acquiescence to those who are stronger than us. The context of these teachings is key. Forgiveness is a gift of grace, a reflection of God’s love, not the curse of abuse nor a reflection of our worst tendencies as humans. Confrontation without forgiveness does not reflect the good news, and neither can forgiveness that eschews the confrontations that made forgiveness necessary in the first place speak truthfully about reconciliation and healing.
In answering Peter’s request for help in understanding how far forgiveness needs to go Jesus teaches that God’s forgiveness surpasses both our deserving and our comprehension of it. We who have first been forgiven must, therefore and thereupon, forgive those who have wronged us so much more lightly. The point of the parable of the unforgiving servant is clear. Is demands and its application in our day and age today is urgent. Forgiveness lies at the heart of our faith in God and our love of one another. Forgiveness, which we receive from God our King in the person of Jesus is what our King expects from his subjects in their dealings with each other. Forgive us our debts as we also have forgiven our debtors. As a prayer, this puts the emphasis on what we will receive in turn for the forgiveness we have offered. Forgive your brother or sister from your heart. The parable turns the tables on us. The parable in teaching us that we have been first forgiven then encourages us to forgive in turn. Taken together, the parable of the unforgiving servant is a composite picture of the kingdom of heaven, and of the kingdom we practice, both of which are driven by forgiveness. Those who have benefited from the generous mercy of God, we are called to extend generous mercy to others.

Jutlus 03.09.2023 – Luuka 5:38–48
Gustav Piir, koguduse õpetaja

Meie suhted on katki. Vaenlased on kerged tekkima, sest inimeste südamed on katki ja olukorra muutmiseks vajatakse Jumala lunastuse üleloomulikku jõudu. Vaid kiire pilk meie meedias ilmuvatele pealkirjadele näitab, kui kaugele oleme alla käinud: mõrvad, vägivald, poliitilised mängud ning vassimised, vihakõne, laste väärkohtlemine ja koolivägivald - kõik on tõusuteel. Meie ühiskonna mantraks on saamas vaenlase loomine, kättemaksu õhutamine, tühistamise kultuur ja vihakõne. Jeesus selgitab oma õpetuses, et mitte ainult kurjus, mis meid ümbritseb, ei ole meie vaenlane, vaid sama kuri võib olla on ka see, kuidas me kurjale reageerime.
Me elame maailmas, mis nõuab õiglust, tahame oma õiguste eest seista ja kõigile meie vaenlastele anda seda vastu, mis nad on ära teeninud. Isegi kui me füüsiliselt kätte ei maksa, leiame kättemaksuks teisi meetodeid, kasutades selleks siis vaimset terrorit.
Tõtt-öelda oleme rahul sellega, kuidas käsitleme olukordi ning ümberkäimist inimestega, kellesse me halvustavalt suhtume ning vaenlaseks tembeldame.  Arvame, et vaenlasele kätte maksmine on magusam kui mesi. Selline suhtumine, mis halvustab, haavab ja hävitab teist inimest, ei sobi kokku kristliku eluga.
Mõiste „silm silma ja hammas hamba vastu“ pärineb Vanast Testamendist ( 2. Moosese 21:24, 3. Moosese 24:20 ja 5. Moosese 19:21). Asi ei olnud kättemaksus, vaid kohtunikele juhiste andmises kohtuasjade lahendustes sobiva karistuse või tasu määramisel. „Silm silma vastu“ ei olnud sõnasõnaline käsk, vaid meede õigluse säilitamiseks. Karistus ei tohiks kunagi ületada kuritegu. Ravi ei saa olla hullem kui haigus. Probleemid tekkisid siis, kui inimesed hakkasid oma õigluse jõustamiseks kasutama „silm silma vastu“. Me võime seda täna nimetada sõnaga „omakohus“. See on midagi, mis pakub rahuldust inimestele, kelle arust on enda eest vaja seista ja kätte maksta vastavalt kahjule, mis neile tekitatud.
Arizona osariigis Sierra Vistas töötav pastor Jeffery Ansalmi on kirjeldanud seoses kättemaksu, omakohtu ja kristlaseks olemise teemadega järgmist sündmust, mis algselt paistab Jeesuse õpetusega kooskõlas olevat. „Ühel hilissuve õhtul on veokijuht tulnud kiirtoidu restorani ning seal kavatses mootorratturite jõuk teda kiusata. Nad irvitasid ta üle. Üks võttis tema hamburgeri, teine sõi tema friikartuleid ja kolmas võttis ta kohvitopsi ja hakkas sealt jooma. Kuidas veokijuht sellele reageeris? Ta tegi midagi ebatavalist, eriti arvestades sellega, et kätega kallale minek oleks „mehele omane“. Ta tõusis püsti, võttis arve, pani arve ning raha selle tasumiseks kassa juurde ning astus uksest välja. Teenindaja pani raha kassasse ja läks ukse juurde ning vaatas, kuidas ta rekkaga minema sõitis. Kui teenindaja tuli tagasi leti äärde, ütles üks mootorratturite jõuguliige talle irvitades: „Noh, ta pole mingi mees!“ Selle peale teenindaja vastas: „Seda ma ei oska kommenteerida, aga ta pole mingi veokijuht, kes oskaks oma veokit juhtida, sest lahkudes sõitis ta parkimisplatsil üle kolme mootorratta.“ Jeesus ei õpetanud meid kunagi, et peaksime endid, meie õiguseid ja kättemaksu esikohale tõstma. „Õiglus“ kristlase jaoks ei tähenda seda, et me anname kurjale kättemaksuga vastulöögi, tehes sellega veel enam kurja.
Kristlastena ütleme, et  jätame kättemaksu Jumala hooleks. Kristlasele tuleb õiglus halastuse ja armu kaudu. Nüüd väga oluline moment siinjuures, mida tuleb esile tõsta: kui Jeesus ütleb, et kurjale ei tohi vastata kurjaga, kas see tähendab, et me peame kurja lubama? Ei, muidugi mitte. Piibel ei ütle meile, et me peaks väärkohtlemisega rahul olema, et meist võiks teerulliga üle sõita ja et me peaksime pattu lubama. Inimesed, kes sellist lähenemisviisi kasutavad, ei tunne Jeesuse õpetuse kogu mõtet. Jumal ei käsi kunagi vihata teisi inimesi ning teha teistest inimestest vaenlased. Jumal käsib armastada ligimest ning seda sama teeb ka Jeesus. Ka pole ühtegi kirjakohta, kus Jeesus oleks käskinud vihata oma vaenlasi. Jeesus selgitas maises elus, et ligimese armastamine on Jumala käskudest suuruselt teine, mida täidame. Samuti laiendas ta oma „ligimese“ määratlust  tunduvalt kaugemale kultuurilisest normist, kasutades tähendamissõna halastajast samaarlasest.
See ei tähenda, et on lihtne elada Jeesuse õpetuse  kohaselt. Teisi inimesi on raske armastada. Jeesus aga näitab, et vaenlaste armastamine võib olla tõeliselt võimas, kui seda tehakse Jumala esindajana. Isegi maisest, ebavaimsest vaatenurgast armastavad inimesed kõiki inimesi, kes neid armastavad. Keegi ei saa selle eest tasu Jumala riigis. Jeesus ütleb, et see on nii lihtne, et isegi „tölnerid“ teevad seda. See ju ei nõua midagi.
Mäejutluse vastava lõigu probleem seisneb selles, et seda on lihtne kõrvale heita kui sellist, mis võiks kehtida ainult Jeesuse ja mitte meie aja kohta. Kui oleme arusaamal, et Jeesuse maailm oli lihtsam kui meie oma ja Jeesuse kontekstis ei olnud meie enda ja globaalse reaalsuse keerukust, siis võib siin jääda tõetera märkamata. Kuni me tuletame meelde, et Jeesus elas ja tegutses Palestiinas, mis oli Rooma provints. Kuni meenub, et evangeeliumid on kirjutatud templijärgses, Jeruusalemma-järgses, hävingujärgses reaalsuses. Siis äkki ei tundu Jeesuse maailm meie omast nii kaugel. Ja me mõistame, et Jeesuse sõnumi keskmes on õpetus ja juhis sellest, et vahet teha. mis on oluline, mida vajab kirik, et olla tänapäevalgi kirik
Armastad oma vaenlast? Kas tõesti Jeesus mõtles seda või on see mingi loosung, mis tuletab meile meelde, et oleksime inimeste vastu kenad? Ei, vaenlaste armastamine tähendab just seda. See on oluline sõnum, kui tuletame meelde Jeesuse teekonda ristile, kus need, kellega ta lootis koos kõndida, jätavad ta maha ja lasevad ta risti lüüa. Meie vaenlased ei ole alati need, keda peame oma vastaseks või väljakutsujaks. Meie vaenlased on liiga sageli need, keda me tõesti armastame ning kelle peale loodame. Oma vaenlaste armastamine on sama mõõdupuu järgimine, mida meie Taevane Isa kasutab meie suhtes, kui olime tema vaenlased, eksinud oma teedel kaugele sellest, mida ta meilt ootas. Selline jumal on  too, keda me tihti järgisime, kui olime enesele jumalaks. Olime teeninud esmalt iseennast ning unustanud teised ja tõelise Jumala. Olime ka jätnud tähelepanuta selle, milleks Jumal oli inimkonna loonud. Aga nüüd oleme Jumala armust ja armastusest osa saanud. Oleme osaduses Jeesuse ja Püha Vaimuga Taevariigi järgijad.
Meie tänases evangeeliumi lõigus oleme taas lugenud, kuidas Jeesus pöörab pea peale maailmas levinud arusaama õigusest ning õiglusest. Kuidas saab iga inimene olla õige ja õiglane? Jeesus vastab: „Olge täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!“

Jutlus 27.08.2023 – Matteuse 12:33–37
Gustav Piir, koguduse õpetaja

Kristlik inimesekäsitlus selgitab, et langenud, patune inimene on otsekui rikutud, mäda vili, nagu roiskunud kobar viinapuu küljes. Selleks, et hakata kandma head vilja, peab inimene saama läbinisti uueks. See on aga võimalik üksnes Jumala armu läbi ja Jumala päästeteona, mille sooritamiseks Jumal läkitas oma ainusündinud Poja, kes andis ennast lunastusohvrina inimeste pattude eest. Paraku kuulub inimese langenud loomuse juurde seegi, et ta sõdib Jumala ja Tema armu vastu. Mitte ainult Jeesuse-aegsed variserid ei sulgenud Talle oma südant, vaid seda kipuvad tegema inimesed läbi kõikide aegade.
Seepärast on esimeseks sammuks patukahetsuse ja meeleparanduse juures Jeesuse tunnistamine selleks, kes Ta on – Messiaks, Issandaks ja Õnnistegijaks, kelle armust me elame ja kelle armu läbi me võime pärida ka igavese elu. Jeesuse tunnistamine Messiaks, Issandaks ja Õnnistegijaks on esimene vili, mida Jumal meilt ootab. Aga see ei saa olla ainus vili, sest kogu meie elu tuleb viia sellega kooskõlla, mis on Jumala tahtmine. Kogu kristlase elu peab tooma esile seda head vilja, mida me Jumala auks kanname. Meie ei kanna head vilja mitte selleks, et seeläbi Jumala armu ära teenida, vaid selleks, et oleks kindel, et me oleme uuesti sündinud, et me oleme hea puu, et me mitte ainult ei räägi tühje sõnu, vaid oleme sõnas tegijad.
Kahtlemata on inimese, perekonna ja ka ühiskonna elus sõnadel suur tähtsus. Meie tänane Vana Testamendi lugemine Õpetussõnade 18:4–8,21 kui ka epistli lugemine Jaakobuse kirjast 3:2–12 selgitavad seda väga ilmekalt. Meid õpetatakse tõsiselt sõnade õiget kasutamist ja sõnade mõjuga arvestamist nii negatiivses kui ka positiivses mõttes. Pühakirja lõike, mis käsitlevad sõnade õiget kasutust, pole võimalik kuidagi ignoreerida, sest meie tänases evangeeliumi lugemises Matteuse 12:33–37 ütleb Jeesus, et meid mõistetakse meie sõnade järgi kas õigeks või süüdi viimsel kohtupäeval. Siin peab Jeesus eeskätt silmas seda, kas meie elu on meie sõnadega kooskõlas või mitte, ning kas see kooskõla tuleb esile hea või halva vilja näol. Kaks küsimust on läbi aegade küsitud. Esimene kõlab nõnda: kas Kristus kannab vilja usklikus inimeses ja uskliku inimese kaudu. Teine küsimus: või on usklik inimene see, kes kannab vilja Kristuses ja Kristuse läbi? See võib kõlada ja võib tunduda juuksekarva lõhki ajava küsimusena, eriti meie ajal, kus ei peeta  niivõrd oluliseks seda, mida Jumala Sõna tegelikult ütleb, ja arvatakse, et oleme kristlased iga üks omal viisil oma teed käies, sest kõik teed arvatakse viivat Jumala juurde.
Kuid Paulus on kirjutanud (I Korintlaste 5:6b): „Kas te ei tea, et pisut haputaignat teeb kogu taigna hapuks?“ Teatud kontekstis see tõesti nii juhtub. Esimene küsimus: „Kas Kristus kannab vilja usklikus inimeses ja uskliku inimese kaudu“ viib meid selleni, et inimene näeb vajadust olla sõltuv elamisest Jeesuse lähedal ja sees, sest ainult sel määral on Jeesuse kuju meis ja siis on Jeesus meid kujundatud ning nii kanname meiegi vilja. Teine küsimus: „Või on usklik inimene see, kes kannab vilja Kristuses ja Kristuse läbi“ viib mõttele, et kui meie nüüd oleme kristlased ja Jeesus on käskinud meil vilja kanda, siis surve on meie peal.
Hoolimata kõigist meie vagadest väljenditest, mis ütlevad, et me sõltume Jeesusest, Pühast Vaimust, on vahest vili ehk tulemus selline, et võtame ette palju tegusid, et saavutada eesmärki, mida Jeesus pole meilt kunagi palunud ega oodanud. Sellele lisaks pole Jeesusel siis kunagi ka võimalust olnud sellest tegevusest osa võtta. Lõpuks seisame selle tegevuse viljadega Jeesuse ees viimsel päeval ja palume, et Ta võtaks arvesse oma kuningriigi jaoks seda vilja, mis tuleneb meie endi väljamõeldistest. Kuid tõde seisneb selles, et jah, see on vili,  aga millisest puust?
Püüame siinkohal hetkeks peatuda ja võtta arvesse, mida Jeesus täna selle Pühakirja lõigu kohta, mida lugesime, ütleb. Esiteks tõuseb järjekindlalt esile see, et selles pühakirja lõigus meie enda jaoks on jaotus vana ja uue inimese ehk kurja ja uue inimese vahel. Kui on vaja, et hea vili tõuseb esile, siis peame uuesti sündima.
Täpselt sellele viitab Jeesus, kui ta ütleb: „Te rästikute sugu, kuidas te võiksite rääkida head, kui te olete kurjad?” (Matteuse 12:34) „Sest suu räägib sellest, millest süda on tulvil“.  Siit edasi võiksime jätkata küsimusega: kuidas saavad maised asjad kanda taevast vilja?  Pole tähtis, kui palju pingutame, me ei kanna midagi muud peale oma olemuse. Kuidas saab meist midagi sellist voolata, mis tegelikult kuulub taevale, kui poleks „taevas meie südames“? Just sellele viitab Jeesus, kui Ta ütleb: „Kui puu on hea, siis ta vili on hea, või kui puu on halb, siis ta vili on halb.“ Teisisõnu, ärge proovige puud muuta! See, mis on maine, ei saa kunagi olla taevane. Kui soovime saada taevast vilja, siis siin peab sündima midagi uut. Nimelt, tuleb istutada uus puu, mis erineb esimesest puust ja kannab seetõttu teist vilja. Seal kus inimene elab tõe tundmises Jumala silmis, seal hoolitseb Jumal selle eest, et Jumala vili tärkab isegi keset viletsust. Vili, mis kuulub „vana puu“ juurde, on Jumala poolt maha kantud.
Peame vaatlema seda sellisena, et oleme saanud võidu vaenlase üle, kellest oleme ühel päeval täiesti vaba, nii et me isegi ei näe teda. Nüüd siin on üks asi, mida peame mõistma – Jeesuses oleme oma vaenlasest juba täiesti vaba. Vaenlane on patt, surm, kurat ning kuradi tühjad lubadused. Siin juures on meile kõigile hoiatus: me ei tohi teha koostööd oma vaenlasega. Ainus asi, mida meie vaenlane meie käest tahab endale saada, on meie elu.
„Mina olen viinapuu, teie olete oksad,“ ütleb Jeesus (Johannese 15:5a). Sageli öeldakse: „Kui meie vilja tahame kanda, peame olema ühendatud juurega.“ See vastab tõele, aga see ei tähenda, et Jeesus on ainult juur. Mõte, mis sageli meil pähe tuleb, on ka seesama, mida me lihtsalt omaks võtame ja endaga seostame: me arvame, et kuigi elame kristlikku elu omaette, siiski oleme juurtega ühendatud. Kuid Jeesus pole ainult juur, vaid terve viinapuu. Ta ütleb:  “Mina olen viinapuu ja teie olete oksad.“ Nii on usklik saanud Jeesusega täielikult üheks, olles ühendatud puuga. Siis kannab usklik vilja – vilja, mida kujundab ja määratleb viinapuu mahl ehk eluandev jõud.
Kui istutame puu, mis on teatud sorti pirnipuu, siis eeldame, et kui vili on küps, saame just selliseid puuvilju, mis omased sellele pirnipuu sordile, ja mitte näiteks õunu. Sellele viitab ka Jeesus, kui ta ütleb: „Ei korjata viinamarju kibuvitstelt ega viigimarju ohakailt?“ (Matteuse 7:16). See on hea viinapuu, mis kannab häid viinamarju viljana! Seetõttu on Jeesusel meile tõsine manitsus: "Jääge minusse ja mina teisse" (Johannese 15:4a).
Kas meis kristlastena on midagi head ilma Kristuseta? Meie, kes võime arvata, et seisame Jumala ees mis tahes headusega, võtame südamesse ja paneme tallele Jeesuse sõna: „Aga ma ütlen teile, et inimesed peavad kohtupäeval aru andma igast tühjast sõnast, mis nad on rääkinud…“  Olgu see meie jaoks tõsine hoiatus. Meil tuleb parandada meelt! Kõigil, kellel on kohtupäeval nii palju vastutust kanda, on kadunud, kui ei suudeta meelt parandada ning meeleparanduse vilja õigel ajal kanda. Millega soovime maksta oma lunastuse hinda? Headusega? Selle headusega, mis on määritud nii paljude mõttetute sõnadega? Valget särki, millel on väike täpike, ei saa nimetada täiesti puhtaks. Selline on Jumala suhtumine, kui ta kohut mõistab! Jumal on kolmekordne püha Jumal, kes peab igat inimest vastutavaks oma sõnade ja südamest tulevate mõtete ja neile järgnevate tegude eest.
Ainult üks asi mõistab meid Jumala ees õigeks. Nägija Johannes kirjutab: „Pärast neid asju ma vaatasin ja ennäe, suur rahvahulk, keda keegi ei suutnud üles lugeda, igast rahvast ja kõigist suguharudest ja rahvastest ja keeltest, kes seisis trooni ja Talle ees, riietatud valgetesse rüüdesse ja palmioksad olid nende käes… Siis vastas üks vanematest ja ütles mulle: „Kes on need, kes on riietatud valgetesse rüüdesse, ja kust nad on pärit?“ „Ma ütlesin talle: „Mu isand, sa tead.“  Ja ta ütles mulle: „Need on need, kes tulevad välja suurest viletsusest ja on pesnud oma rüüd ja teinud need valgeks Talle veres. Sellepärast on nad Jumala trooni ees ja teenivad Teda päeval ja öösel Tema templis.“ (Ilm. 7:9 ja 13-15a).

Sermon for September 3rd 2023 Matthew 16:21-28
Reverend Gustav Piir, priest-in-charge

With all the turbulence in life today because of the politics played out in conjunction with wars and sanctions could it be true that words are cheap and unreliable? Could it be true that in our time, in our culture and in this place that cross-bearing is for so called “losers”? After all, in societies like ours the so called “winners” are those who know how to master the game of life, take hold of the opportunities that wars provide and have the goods to prove it. One of those goods might even be a gilded cross hanging around the neck to be displayed to admirers. “Winners” might explain that the cross represents something that Jesus did for them. Yet what cross-bearing does mean for some is what it meant for Jesus: the price is paid for in blood.
History’s road continues to pass by scenes of martyrdom in Jesus’ name. For most of us, cross-bearing means serving others with compassion. All cross bearers are God’s allies; they often set aside their own agendas for personal advancement in favor of meeting human need.
Cross-bearers hold, by their witness, keys to a kingdom, though not one of human design.
Embedded in this ironic view of authentic human existence is a promise. Those who have imprisoned themselves in service to Christ have their own reward. Those who have carried crosses of compassionate service to others have not only gained a meaningful life, but have also caught a glimpse of God’s eternal realm.
What would happen if the Church no longer has need for Jesus? What if we said to Jesus: “You were wrong to refuse the power to feed the poor, perform a miraculous leap from the Temple, and grab power as a dictator over the world?” Could we boast and say to Jesus: We your Church picked up where you left off and improved on what you started. In fact we corrected your mistake. Yes, it was necessary to use the devil’s principles to do so but we do it in the name of God.  Humanity and society today cannot handle the free will that God gave, so we the Church give them what they really need,  that very same thing that any clever ruler or political party will promise: security from want.” There are stark differences between the ways of Crown and Cross to usher in God’s realm. Because the Church says no to Jesus’ way far too often, we need, like the disciples, to be reminded of the differences. Our Gospel reading today explains that cross-bearing is what disciples and members of the Church are called to do in Jesus’ name. 
What does self-denial really mean? Left as an abstraction, self-denial becomes wide open to misinterpretation. What it certainly does not mean is to remain in an abusive situation and valorize it as one’s “cross to bear.” It does not mean hiding out from life’s joys and blessings and responsibilities, enclosing oneself in self-righteousness, and calling that “self-sacrifice.”
It does not mean becoming one of life’s doormats and playing some victim card.
In his letter to the Romans, chapter 12 and verses 9-21, Paul offers a long list of virtues that characterize cross-bearing in the best sense of the term. The list is punctuated with actions and attitudes that make life meaningful: genuine love for others, tenacious goodness and perseverance even as evil encroaches, patience in suffering, blessing even those who persecute, cultivating empathy and rejecting opportunities for retribution and so much more.
Paul urges us as a community to take our lives and ministry seriously, with deep commitment. “Do not lag in zeal, be ardent in spirit, serve the Lord.” This encourages us as members of the body of Christ to throw ourselves fully into our calling, without reluctance or hesitation. We all already know that scripture calls on us to love God and neighbour, even love our enemies. Yet, sadly we often ignore the biblical admonition to love the stranger. Current television shows, movies, and video games, as well as political and foreign policy tendencies, consistently promote the myth of redemptive violence. Even in our churches, we have few models for turning away from vengeance or for helping either our enemies or the strangers in our midst. The Apostle Paul sees that empowered by grace and God’s transforming presence, we are enabled as individuals and as a community of faith to live into this word of scripture: “Do not be overcome by evil, but overcome evil with good.”
We as followers of Christ are called to an obediently humble giving of self for the neighbour in which hearing and doing are brought into conformity bringing out the good.
Such conformity comes only by the transforming model and power of God’s blessing and presence in this Messiah, who promises to be with this community to the end of the age.
Just as this Messiah did not have to seek the cross; it was occasioned by those to whom his insistent mission of service gave offense, so we are called to the unselfconscious love and care for those in need.
Crosses will be provided, as Martin Luther saw so clearly when he writes in his “Freedom of the Christian” that anyone who has a spouse or a family already has built-in crosses enough.
The other, even the one at our shoulders, is always calling us to such sacrificial living beyond ourselves, calling us to die and be raised again in lives that are lived for the sake of the neighbour. Jesus in a unique parable, says much the same when in the so-called parable of the last judgment those who gather before the master are commended for their unconscious serving of the needs of others: “As you did it to one of the least of these…you did it to me.” Such hidden service is rewarded with an invitation to “enter the kingdom” which has been prepared. Along with every generation of those who bear crosses, we wait in hope with the promise of our resurrected Lord that he will be with us as we follow in obedience and mission until the end of the age.

Sermon for August 27th 2023 – Matthew 16:13-20
Reverend Gustav Piir, priest-in-charge

Who do people say that the Son of Man is?” Jesus asks of Simon Peter. What follows is a recital of names: John the Baptist, Elijah, Jeremiah, revealing the idea that Jesus was identified with a tradition of prophets that are found in Holy Scripture What if we were to pose that same question today? What responses might we hear? There would be some who would say that Jesus was a miracle-worker, healer, sage, teacher and prophet. Others might say: “Jesus is Lord”, Jesus is my Savior!” Still others would ask: “Jesus? Did Jesus really exist or was he a made up character?” Some perhaps wonder whether Jesus was a “misunderstood Jew” and other might suggest that Jesus was indeed a “messiah” but a “reluctant one”. Still others would say he was a revolutionary in the spirit of the Zealots. Still others would associate Jesus with the Dead Sea scrolls and caves of Qumran. Perhaps some will associate Jesus with the Church and the structures of the Church.
Jessica Grose is the author of an article in the New York Times, from May 20th 2023 titled “Christianity’s Got a Branding Problem” where she claims that many people are distancing themselves from “Christianity” because Christianity is too associated with right-wing politics.
Others she claims will say they no longer attend services, nor do they want to because they are simply too angry at what so-called Christians are doing to children and society.
Let’s face it, we live in an age in which our culture has largely abandoned the notion of truth.
At one time, a little over a century ago society here shared a common moral code based to a large degree on the teachings of the Bible. Moral judgments were based largely on what we today call the “Christian tradition“. There was a large consensus that certain things were right and others wrong, that some things were permitted in society and others were not. That shared consensus gave enormous stability to the culture and allowed people from diverse backgrounds to live together in peace. That consensus has almost entirely disappeared.
If the old Trinity was Father, Son, and Holy Spirit, the new trinity is tolerance, diversity, and pluralism. “All truth is relative.” We are to worship tolerance, we are to celebrate diversity, praise pluralism, equity not equality. And woe to the man or woman who dares to speak against the New Trinity. So how do we confess our faith and who do we say that Jesus is when faced with such an environment? Jesus asks the piercing question: “And what about you? Who do you think that I am?” Peter answers, “You are the Messiah. You’re the Son of the living God.” Peter becomes the rock, for his answer which also forms the groundwork of our identity as Christians as a Church.
Our faith as Christians is built on the awareness that Jesus is the Son of the living God, the Messiah, the Christ. In Christ we see the manifestation of God’s power and God’s will. When we look to Jesus, we see the heart of God. Jesus’ concerns are God’s concerns. Jesus’ compassion reveals a divine love big enough to embrace the world. When we see Jesus, we also see the divine source of life. In every generation, we are faced with the same search for our grounding. What is our bedrock? From which quarry have we been dug? Knowing our source reveals who we are.
Who are we? For beginners, in our origin story, we understand something very significant about humankind. We have been created in the image and likeness of God. There is something about each and every one of us that reflects our divine creator. Because of that, we hold that all