Jutlus 5.12.2021
Gustav Piir, koguduse õpetaja 

Seepärast, vöötanud oma mõistuse niuded ja olles täiesti kained, lootke armule, mida teile pakutakse Jeesuse Kristuse ilmumises. Nii nagu kuulekad lapsed ärge ka teie kohanege oma kunagise teadmatuseaja himudega, vaid saage pühaks kogu oma käitumisega, nii nagu on püha see, kes teid on kutsunud; sest kirjutatud on: „Olge pühad, sest mina olen püha!” Kui te hüüate Isaks teda, kes mõistab erapooletult kohut igaühe tegude järgi, siis elage kartuses oma majalise põlv.
I Peetruse 1:13-17 Mis saab siis, kui meie ei tunne end koduselt enam oma majapidamises ning igapäevases elus, olgu see tööl, lähedaste ja sõprades keskel? Kust leiad omale identiteedi- ja ehk kuuluvustunde? Kuidas saame säilitada kristlikku eripära ja säilitada Jumalat austavad suhted mitteusklikega, sekulaarses kui ka mitme kultuuriga ühiskonnas, sealhulgas ka oma sõpruskonnaga või pereliikmetega, kelle uskumused ja tõekspidamised erinevad meist?
Tänases epistli tekstis Esimesest Peetruse Kirjast pöördutakse meie kui usklike ehk kirikuliikmete poole nii, nagu oleksime meie just astunud koguduseliikmeteks, kellel on raskusi oma endise eluviisi maha jätmisega ja uuele elule ning sellest tulenevatele usutõekspidamisetele vastavalt oma elu seadmisele. Meie ju tunneme end vägagi koduselt valitsevas kultuuris ja kultuuriruumis ,mis on sekulaarne ,kuid mis ka peab usuvabadust oluliseks. Meie kristlastena seisame silmitsi survega kohaneda hoiakute, tavade ja käitumisviisidega, mis iseloomustasid ja vahest ka edaspidi iseloomustavad meid oma ühiskonna keskel käituma ühiskonna mõõdupuu ja praeguse ajastu arvamus kujundajate järgi.
Astudes kirikuliikmeteks ristimise läbi, olles lapsed või täisealised, oleme Jumala Vaimu läbi sündinud uude perekonda. Sellest lähtudes peame end kristlastena kurssi viima oma uue reaalsuse väärtuste ja elustiiliga. Selleks on meil ka abilised olgu nad kristlikud vanemad, ristivanemad, pühapäevakooli õpetajad, koguduse noorsootöö tegijad, leerikooli rühmajuhid või kaaskristlased ,kes on koguduseliikmed ning kaasteelised igapäevases elus. See nõndanimetatud „perekonna elu“ koos oma „mentoritega“ on väga oluline, sest siit kujuneb välja see,  kes meie oleme, meie identiteet. Siit edasi tulles, esiteks, mõistab Peetrus, kuidas kristlaseks saamine on Kristuse sarnaseks saamise protsess, mis ei hõlma mitte ainult vaimset transformatsiooni, vaid ka identiteedi kujunemist.
Professor Janette Ok, kelle kommentaarile tänase pühakirjalõiguga seoses on kujunenud minu jutlus, on juhtinud tähelepanu asjaolule, et omaaegses kreeka-rooma kultuuriruumis ning ühiskonnas eeldati, et lapsed kuuletuvad oma isadele. Sedasama ootab ka oma Jumal lastelt. Kuid Jumal ei käsi usklikel lihtsalt teha seda, mida Ta peab õigeks. Pigem pakutakse Esimeses Peetruse kirjas teoloogilist alust eetilistele manitsustele mis põhineb omakorda suuresti 3. Moosese 19. peatükil ,milles leiduvad erinevad käsud ,mis puudutavad vagadust ja eetikat lähtudes sellest ,mida leiame Kümnes Käsus. Pühadus tuleb sellest, et meil on vahekord elava Jumalaga.
Jumala lastena meie peame tundma Jumala iseloomu, sest see, kes Jumal on, kujundab meie eluviisi. Jumal Isa on püha – seega peame meie kui Jumala kuulekad lapsed olema pühad (1. Peetruse 1:14). Tema kes on Püha, see Jumal, on seesama, kes kutsus usklikke (1. Peetruse 1:15) elama endaga vahekorras. Seesama Jumal on, keda usklikud võivad nimetada "Isaks" (1:17). „Jumala kui Isa kutsumine” tuletab meile meelde „Issanda palvet“, kus Jeesus kutsub jüngreid kui ka meid suhtesse Jumalaga, pöördudes Jumala poole kui „meie Isa”. Kõigil Jumala lastel on üks Isa ja meie kuulume ühte perekonda, sest meid on seotud Pojaga. Kuid Jumal Isa on ka erapooletu kohtunik. Niisiis, Jumala lapsed peavad elama „austuses ning aukartuses” oma heatahtliku Isa ees, kes mõistab kohut kõigi inimeste üle nende tegude järgi, alustades sellest, mida nad teevad Jumala perekonnaliikmetena, olgu see hea või halb.
Mida tähendab „elada austuses ja aukartuses Jumala ees”? See tähendab, et kristlastena meie võtame vabatahtlikult omaks orientatsiooni maailma suhtes, mis pole enam maailmas kodune, oleme kui „majalised ja võõrad“ selles maailmas. Käitumine ja uskumused, mis tundusid meile varem tuttavad, peavad nüüd tunduma võõrad, kui meie vabaneme „ihadest, mis peavad sõda hinge vastu”.  See tähendab, et kristlastena meie ei eraldu domineerivast kultuurist, vaid kaasame end sellesse kultuuri ja kultuuriruumi, säilitades samal ajal oma sotsiaalse ja moraalse erinevuse.
Meie eeldame, et Kristuse verel on lunastav jõud vabastada meid kristlastena meie minevikust, võimaldades meil elada radikaalselt muudetud eksistentsi. See muutus oli juba sisse seatud, kui meie sündisime uuesti elavasse lootusse Jeesuse Kristuse surnuist ülestõusmise kaudu. Patu ja surma ahelad ,mis inimkonda on kinni hoidnud maailma küljes loomisest saadik ,on ülestõusnud Issanda läbi purustatud. Meie oleme vabad, Jumala lunastatud. 
Kui Esimese Peetruse kirjas edasi lugeda järgnevaid salme, soovitan panna tähele, kuidas lunastuse fookus ei ole siin mitte individuaalsel patul, vaid pigem inimese sotsiaalsel identiteedil: inimese esivanemate traditsioonidel ja põlvnemisel. Kristuse lunastav veri annab kristlastele vabaduse ümber hinnata ja loobuda „teie esivanematelt päritud mõttetutest viisidest” (1 Peetruse 1:18–19). Sellega öeldakse, et kogu ilmaliku ühiskonna pärandatud eluviis on „tarbetuks” muutunud või „ummikuks” peetud. Selle kõrvalejätmist tähendab ka endiste väärtuste, kohustuste ja normide tagasilükkamist, mis andsid kord tähenduse ja sidususe ühiselule. Esimene Peetruse kiri julgustab sisuliselt loobumist sellist mittevastavat käitumist, mis ohustab perekonna, koguduse, kogukonna ja kogu ühiskonna stabiilsust.
Võttes arvesse meie ühiskonna ja kultuuriruumis pereväärtuste järjepidevuse katkemist, mis  põhjustab sotsiaalseid ja koduseid konflikte on perekondlik ja südamlik keelekasutus veelgi olulisem selleks, et selgitada välja, mida tähendab olla kristlane. Kristus on vabastanud usklikud nende esivanemate ehk eelkäijate ja ühiskonnas käibel olevatest eluviisidest, mis võõrandasid nad Jumala teedest, kuid see ei jäta neid orvuks ja kodutuks. Pigem võime meie kristlastena olla Jumala Isa kuulekad lapsed, kes on "uuesti sündinud", kes tunneme "tõelist vastastikust armastust" kaaskristlaste seas, sest jagame uut suunda, uut päritolu ja  oma elule uue mõtte ning sidususe elavas ja püsivas Jumala sõnas.
Meile, kes elame maal ning mandrid, milles kultuuripärand väidetavalt põhineb juudi-kristlikel õpetustel ja mille riigihümni kolmas salm alustab sõnadega „Su üle Jumal valvaku….”  on võimalik Jeesuse järgimine segamini ajada „isamaalisuse“ tee järgimisega. Meile, kes oleme üles kasvanud kristlikus majapidamises, kiriklikus perekonnas, võib idee vabatahtlikult loobuda meile edasi antud väärtustest ja traditsioonidest, tunduda tarbetult õõnestav ja häiriv. Mina ei saa unustada, et paljude maailmas olevate kristlaste jaoks on aga kristlaseks saamise otsusel kulukad sotsiaalsed ja perekondlikud tagajärjed. 1. Peetruse kirja sõnad pakuvad lohutust usklikele, keda vaevab sotsiaalne vaen, konfliktid, tõrjumine ja tagakiusamine, millega nad Jeesuse järgimise pärast silmitsi seisavad.
Esimene Peetruse kiri ei tee riigist ega kultuurist vaenlast ega kinnita täielikult riigi ega kultuuri väärtusi ja traditsioone. Samuti ei julgusta see kiri kristlasi lootma päevale, mil riigist saab „üks rahvas Jumala all“. Pigem meie tänane epistli tekst pakub „viimse päeva“ orientatsiooni maailmale, mis asetab praegused kannatused Kristuse pärast nende õigesse ajalikusse perspektiivi. Kristlastena meie oleme ja peame olema tulevikku vaatavad, pannes „kogu oma lootuse armule, mida Jeesus Kristus toob” (I Peetruse 1:13).
Seega ei pea meie muretsema sellepärast et, kas meie hoiame oma "sotsiaalset distantsi" mitteusklikega või kas kaugeneme „mitte õigest õpetusest kinni pidavate kirikutega“, et vältida ilmalikku kui ka „valeõpetusliku“ saastumist. Meil pole vaja  püüelda kiriku ja riigi vahelise distantsi vähenemise ning ületamise poole. Siiski seda kõike öeldud, peame säilitama kirikuna ning kristlaskonnana oma kristliku eripära.
See ei pruugi tähendada, et hoiame "turvalist kaugust" ehk „sotsiaalset distantsi“. Võõrana või mitte kodakondsena elamine on kaasahaarav, sageli ebamugav ja mõnikord isegi konfliktne kogemus. „Pühaks Kirikuks“ olemine tähendab head tegemist maailmas ja uskmatute, sealhulgas meie oma pereliikmete seas, mitte selleks, et nad pöörduksid, vaid sellepärast, et selline käitumine ülistab Jumalat, hoolimata kriitikast, kiitusest või hukkamõistust mis sellele võib järgneda. Kirik ei ole mitte ainult hooned, struktuur või organisatsioon. Meid tuntakse mitte ainult meie sõnadest, vagadusviisidest vaid ka konkreetsest tegevusest.
Kristlased, koguduseliikmed, kirikulised ja kogudused, kes praktiseerivad jumalasarnast armastust, ei ignoreeri oma kogukonnas, linnaosas, töötut üksikvanemat, ega vanemate järel valveta koolilast, üksikut vanurit ega supikööki või toidupanka külastajat. Meie ei mõõda oma koguduse liikmete ega kiriku väärtust ainult meie majandusliku panuse suuruse järgi. Armastus ei ole strateegia kogukonnas au ja silmapaistvuse saavutamiseks. Armastus ei ole statistika. Selle asemel tuleb tõeline armastus südamest ega pööra tähelepanu armastatu sotsiaalsele või majanduslikule staatusele.
1. Peetrus kiri kutsub just meid kristlasi innukalt armastama, väljasirutatud kätega, mitte oodates arglikult taustal, et keegi meilt abi paluks, vaid visates end entusiastlikult ja visalt kaasa aktiivse ligimesearmastuse raskesse töösse. Pöördun lõpetuseks kristliku käitumise energiaallika ja päritolu juurde. Armastada nii, nagu Jumal armastab, ei ole pelgalt inimese loomulik impulss. Püha armastus voolab elavast Jumala sõnast, seemnest, millest kasvab uus elu. Kui Jumal on armastatud, austatud ja vastu võetud, vabastab Jumal inimesi teisi armastama, austama ja tervitama. Väljatõrjutud saavad perekonnaks. Seal, kus jumalik armastus elab ja kasvab, pole keegi võõras, kõrvaline, üleliigne ega „tulnukas“. Jumala armastus loob kõigile turvalise ja püsiva kodu.

Sunday December 5, 2021 – Luke 3:1-6
Reverend Gustav Piir, priest-in-charge

This Sunday we read from our Gospel lesson that, the world to which God sends the Messiah is a world held captive to earthly forms of domination and influence. Is our world any different? Now let’s look back into the list that Luke provides: We have men like the Emperor Tiberius, who is in his 15th year of reign; The Governor, Pontius Pilate, who governs the territory of Judea; Lesser rulers like Herod Antipas, ruler of Galilee and Perea, later known for authorizing the beheading of John the Baptist and having a keen interest in Jesus; Philip, ruling the territories north and east of the Jordan; Lysanias, ruler of a small realm on the western slopes of Mount Hebron; the High Priests Annas, and Caiaphas. Yet the word of God does not come to any of these influential men of power, nor to the political territories over which they have command. It does not even come to the religious center: The Temple in Jerusalem nor the High Priests. The word of God comes instead to a lone man out in the wilderness: John, son of Zechariah and Elizabeth. John the son of a priest, Zechariah and whose mother is of priestly family, Elizabeth who traces her family tree back to Aron, is an interesting character.
If John were following the family business, he would be engaged in work associated with the Temple, the holy place in Jerusalem where God is said to dwell. He must know what the Temple is all about. I am sure that as a young boy he was there when his father was in service. What shapes this man who is to be the forerunner of Christ? Is it the wilderness that plays the defining roll? Is it the diet of grasshoppers and wild honey? No, it is God’s word with the Holy Spirit that sets John’s ministry in motion. John has been commissioned to prepare the way not for lord Caesar or any earthly ”lord”, but for the one true Lord. Like Moses, like the prophetic voice in found in Isaiah chapter 40, John challenges God’s people to see the wilderness as a place not of desolation, but of hope. God is calling them, like the Babylonian exiles, to leave their captors behind and head home through the wilderness. God is calling them, like the people of Israel in Egypt, to join an exodus out of slavery into God’s promised fresh start. John preaches that the first step on this journey toward freedom is a baptism of repentance.
John’s audience were probably already familiar with two kinds of baptism: the baptism by which Gentile converts became Jews and so embarked on a whole new way of life; and the ritual washings that the Qumran community understood as cleansing them, but only if they turned from their sins and obeyed God. Both types of baptism called for changed behavior. John’s baptism of repentance does too. Repentance is not mere regret for past misdeeds. It means far more than saying, “I’m sorry. Please forgive me.”  The repentance that John preached means a change of mind and heart, the kind of inner transformation that bears visible fruit.
The pattern that accompanies John is common for identifying Old Testament prophets. Ezekiel provides one example: “On the fifth day of the month - it was the fifth year of the exile of King Jehoiachin - the word of the LORD came to the priest Ezekiel son of Buzi, in the land of the Chaldeans by the river Chebar; and the hand of the Lord was on him there” (Ezekiel 1:2-3). The wilderness is a special place, a place where God’s calling can be heard. Given its place in the Exodus narrative, the wilderness in biblical writings often represents vulnerability and uncertainty. The way that Luke describes the wilderness, it is also a place of testing and of hunger (Luke 4:1-2; 9:12), and sometimes danger or destruction (Luke 15:4; 21:20) or being lost and then found (Luke 15:4). It is precisely in that wilderness place of vulnerability and danger that God appears. It is in the wilderness that God appears to Moses in the burning bush that is not consumed by fire. Moses is called to lead the people from slavery to the freedom of the promised land. Just as God guided the Israelites by a pillar of cloud by day and a pillar of fire by night (Exodus 13:21), God provides what is needed in the wilderness, such as daily manna (Deuteronomy 8:16 or a feast for multitudes as witnessed to in the story of the feeding the five thousand (Luke 9:12-17). Thus, the wilderness is where and how God’s people learn to depend on God, be it the Israelites, John the Baptist and even Jesus with the devil there to tempt him.
The purpose of John’s prophetic calling is not only to prepare the way of the Lord but to prepare the people to receive the Lord through repentance for the forgiveness of sin. This is where we run into the quote from the prophet Isaiah. In its original context, Isaiah 40:3-5 quoted in our Gospel reading today (Luke 3:4-6) refers to the return from Exile in Babylon. The physical road or way of that journey is a rough one, requiring travel over a long distance and a difficult landscape. The metaphorical road is a challenge as well. The Israelites had been changed by the experience of exile, and now they were returning to a home that was also changed. Through Isaiah’s prophecy God promises to prepare them for the journey, to “smooth the way” for their return to life in the Promised Land.
Not only do raised-up valleys and flattened mountains lead to smooth passages, but they also represent radical transformation. The language of reversal, is also found in the words from Mary’s song, the Magnificat: “The Lord has brought down the powerful from their thrones and lifted up the lowly” (Luke 1:52). Nothing looks the same; everything is changed. This is a world set right by being turned on its head—not by the top-down power that is so often prized by humans, but by the upside down power of God. John is the one promised who will make the paths straight, and prepare the way for the advent of Jesus — who comes to empower and finish the re-turn of God’s people to their God. In the midst of a world divided by politics and religion alike, the word that comes to John is a call to return to the Lord. It is also a call that is meant for us.
In a world where religion and politics are often intermingled with confusing, alarming, and even devastating results, and in here in Estonia in a nation that defines itself in large part by claims of separation of church and state, our Gospel reading today may well sound like the advent of the four horsemen of the apocalypse. Today, we are experiencing the wilderness-level trauma of a global pandemic, we have the hybrid war being played out in terms of human trafficking on the Polish-Lithuanian-Latvian borders with Belarus, there is the threat of war in the Ukraine and we face the high cost of energy in these months of winter as it gets colder. Many people long for certainty about the road ahead. Some hope for a new life, others acheto return to the way things were, and still others have little energy to look beyond the struggles of the current day. Very little is certain about our world, except for the promise represented by John’s proclamation in the wilderness: God enters this time and this space in this period of history, so that “all flesh shall see the salvation of God” (Luke 3:6). So let us prepare the way of the Lord.

Jutlus 28.11.2021 – Roomlastele 13:11-14
Gustav Piir, koguduse õpetaja
Käes on tund unest virguda, sest nüüd on meie pääste lähemal kui siis, kui me usklikuks saime. Öö on lõpule jõudmas ja päev on lähe­dal. Pangem siis maha pimeduse teod, rõivastugem valguse relvade­ga! Elagem kombekalt nagu päeva ajal, mitte prassimises ega purju­tamises, mitte kiimaluses ega kõlvatuses, mitte riius ega kadeduses, vaid rõivastuge Issanda Jeesuse Kristusega ja ärge tehke ihu eest hoolitsemisest himude Täna  on esimene advendipühapäev, kirikukalendris uue aasta esimene pühapäev. Sõna advent pärineb ladinakeelest ja tõlkes tähendab tulemine. Sellest lähtudes oleme eestikeeles ka kasutanud mõistet „Esimene Kristuse tulemise püha“ selle pühapäeva kohta ning nimetanud seda kiriku aastaaega „Kristuse tulemise aeg“, lühidalt „Kristuse tulemine“.
Advendiaeg on ootamise aeg; ootamise ajana on see ettevalmistusaeg. Valmistame end ette Kristuse tulekuks. Kui me räägime „Kristuse tulekust”, siis me ei räägi ainult sünnist, mida tähistame mõne nädala pärast.  Advendiajal näeme Kristuse tulekut kahes vaates:  ootame Kristuse teist tulekut tulevikus samamoodi nagu ootame Kristuse esimest tulemist jõuludel, mis jääb minevikku. Meie mõtted justkui lubaksid meie liturgilise aasta alguses vaadata meie ajastu kahel määraval hetkel, selle algusele ja lõpule ,mis kattuvad teineteisega müstilises ajas ja mis samaaegselt vaatavad minevikku, olevikku ja tulevikku.
Arusaamine, et advendiaeg seisneb samavõrd valmistumises Kristuse tulevaseks saabumiseks kui ka Kristuse juba minevikus saabumise meeldetuletamiseks, on ülioluline selleks, et mõista, miks me alustame advendiaega koos Pühakirja salmidega Apostel Pauluse kirjast Roomlastele (Roomlastele 13:11-14). Tegelikult algab meie  pühakirja lõik Roomlastele 13:11 manitsusega, mida võiks ümber sõnastada sellisena: "Võtke teadmiseks, pange tähele, et mis aastaaeg ja  mis kuupäev meil kätte on jõudnud, pange tähele, mis kell on!" .
Aeg, mida Paulus silmas peab, on paras selleks, et hetk, mis algas Jeesuse elu, surma ja ülestõusmisega on jõudnud nii kaugele, et  sünnib Jeesuse tagasitulek, ehk taastulemine viimsel kohtupäeval. Advendiaja kahe vaatuse eksponeerimise üks ilu on see, et see tuletab meile meelde, et Jumal vastas kord inimeste kaua  kestnud ootusele Messia sünni ees, andes seeläbi meile uue lootuse, et ka kaua oodatud Messia ehk Kristuse tagasitulek on midagi, mille peale me saame jätkavalt loota.
Advendi jumalateenistustel meie kasutame kujundeid ,mis peegeldavad koiduvalguse tulekut, mis lähtuvad Pauluse kirjast roomlastele 13:12–13.  Apostel annab mõista, et öö on läbi ja  päästepäev on käes. Ta viitab sellele, et me peame elama õigesti päeva valguse käes milles kõik meie teod on avalikud ehknähtavad kõigile. Hajuva pimeduse kontseptsiooni kujundame toimub meil igal advendiaja pühapäeval, kui süütame ühe lisa küünla, kuni Kristuse küünla süütamiseni jõululaupäeval, mis tähistab samaaegselt hetke, mil maailma valgus sündis esmakordselt maa peal ja meie lootus on see, et maailma valgus tuleb taas ja heidab eemale kõik pimeduse varjud ,mis tänapäevalgi katavad maailma.
Advent on lootuse aeg. Meie loodame, et Jumala tõotatud tulevik saabub tõepoolest taas, nagu esimestel jõuludel Kristuse sünniga. Asjaolu, et valgus on juba paistma hakanud, et Kristus on juba sündinud, et Kristus on juba meid lunastanud, ei tohiks advendiajal ka tähelepanuta jääda. Vastupidi, Paulus annab mõista, et õige elamine sellel koidikuajal tähendab et meie „riietuma endid Issanda Jeesuse Kristusega”.  
Teiste sõnadega võtame oma ristimist tõsiselt ja kanname meie Issandat Jeesust Kristust kellega meie oleme ühte liidetud igas päevas ning igas olukorras. Jeesus on  meie eeskuju ja Jeesusest anname tunnistust kõiges mida ette võtame. Kõigiga kellega  kohtume ja suhtleme on meie tunnistus kui valguseks maailmale ja soolaks maale.
Kristuse esimese ja teise tulemise vaheline aeg on aeg, mil Kristuse istumine Jumala paremale käel troonil on tunnistus Jumalariigi kohalolekus ja see aeg annab meile võimaluse elada nüüd praegusel ajastul uue loodu looduna. Kuid meie eluviis ja tõekspidamised lähtuvad ka selle ajastu kohaselt ,mis meil alles on veel tulemas. Sisuliselt on tõotatud tuleviku jaoks kolm lootuse allikat. Esmalt, Kristuse antud tõotus, et ta tuleb tagasi. Teisalt, Kristuse enda ülestõusmine, mis näitab meile, et uuel loodul ,mis ootab meid ees on ka kehastatud tulevik ning kolmandaks meie elude ja kogukondade muutumine siin ja praegu, täna ja praegusel ajastul on ilming sellest , mis  meid on ees ootamas tulevikus.
Seega ootame Kristuse tulekut, saades Kristuse rahvaks, jättes kõrvale teod, mis ei anna tunnistust maailmale sellest milline on  Kristuse rahu ja õigluse valitsus.
Maailm nii sama ei allu Kristusele ega võta omaks Kristuse õpetust ega eeskuju kui pole kristlasi ega kirikut kes sellest selget tunnistust annavad igapäevaselt oma sõna ja toega. Meie koos terve looduga ootame Kristuse taastulekut, saades Tema sarnasteks juba enne Tema saabumist, nii et kui Ta saabub, näeks Ta omasid justkui peeglisse vaadates. Seetõttu ütleb Paulus "ärgake unest". See on üleskutse hakata ustavalt elama Kristuse ülestõusmise järgse ajastu elu. Sellest  tulenevalt annab advendiaeg  märku tõusva rõõmu ja ootuse ajastust , millele on omane see, mis juba tõotatud prohvetite kaudu ja mis viitab meeleparandusele.
Kaasajal võime olla tavapärasest närvilisemad, kui jätkame kirikus kasutusel olevat sõna „patt“.  Meie elame ühiskonnas ja ka kirikus ,milles meeleldi räägime sellest, mis on „purunenud“, olgu perekonnad või abielud või ühiskond, milles käitumisnormid on lõdvaks lastud. Moes on esile tõsta seda ebaõiglust ,mida näeme meie maailmas ja kaasinimestes, ühiskonnas või valitsejates kui ütleme, et kõik on „katki“. Kuid sõna "patt" on langenud rasketele aegadele.
Mõned  soovivad anda sellele ,millest kiri roomlastele kõneleb 13. peatükis ,esimesel advendinädalal rohkem aega, et seda saaks seedida rahulikult. Tahetakse äratuskell kinni lüüa kuna öö on palju põnevam kui päev, sest juhitakse pühade ajal tähelepanu  lõbutsemise ja joobeseisundile, rübliku ja liiderliku käitumisele, tülidele ja armukadedusele. Kõigi- raskus ja valupunktide käsitlusele, mille lahendamist soovitakse edasi lükata määramatule ajale on siiski aeg kätte jõudnud aruandluseks ning läbimõtlemiseks. Sisse magada on magus aga tuleb ärgata, sest „vahid hüüdvad“.
Tänapäeval on otsustamisevõime ning kindel teguviis madalseisuses , sest ei julgeta läbimõelduid ning kaineid samme astuda. Kindlaid põhimõtteid ning sellest tulenevalt tegevust selgelt sõnastada ning sõnumit edasi anda on kaup mis defitsiidis.
Arvatakse ning nõustutakse sellise olukorraga milles mida ähmasem ning udusem ja üldsõnaline, seda parem. Vabandatakse end välja tarne ja logistika raskustega.  Siiski, idee, et käes on helge tulevik, tähendab seda, et hetkel on öö, mida tuleb maha jätta.  Sealhulgas see öö mis meis endis. Meie enda katki minek ei uputa mitte ainult meid murede, kurjuse ning vägivalla koorma alla endistviisi, vaid meie katkiminek „ujub üle“ uputades ning  haavates teisigi. Meie purunemine paneb meid tegutsema viisil, mis meid ning meiega koos elavaid veelgi lõhub ja sügavamalt haavab. Ma arvan, et need mõlemad „katki minek“ ja „purunemine“  on ideaalsed kandidaadid sõnadeks mis kirjeldavad „patu tagajärge“ ning „patu tulemusi“. Mina olen „katki“ ja see mis minust lähtub „teeb katki“ ehk „purustab“. Tulemuseks on see, et suhtedn„purunevad“ ja on „katki“.
Võib-olla kutsub Paulus meid sel advendil väikese katsetusena end ümber riietuma sellega ja selleks, et  panema selga ning kanname Issandat Jeesust Kristust keset igapäevaseid kui ka pühade eelseid toiminguid ja kohtumisi. Meie suhtumine ja eluviis väljendavad seda mis ja kes meie oleme. Võib-olla võib igaüks meist võtta ette järgmist, et võiksime end kujutleda Jeesuse välimusega ning selle läbi olla vastandiks neile kiusatustele, millega meie maailma oma „pühade hooajaga” on meid silmitsi seisma pannud. Küsime endilt: kuidas meie saaksime armukadeduse asemel tänulikkust tunda? Kuidas saaksime eelseisvatel päevadel, pühade ajal ning aastavahetusel oma perega rahus elada, selle asemel, et järgida taas samu vanu tülitsemise mustreid? Mida võib kainus meile pakkuda sellel peol, kus meil on kiusatus juua üks või kaks joovastavat jooki liiga palju? Mida võib enesevalitsemine meie puhul ära hoida seal ,kus kiimalisusest ajendatud ahistamine on pead tõusmas?
Võib-olla avaks selliste sammude astumine meid meie oma tõelisele olemusele ehk „minale“. Võib-olla oleksid need sammud kui väikesed valguskiired, mis läbistavad meie „vale mina“ pimeduse. Võib-olla võiksime sel viisil riietuda Issanda Jeesuse Kristusega selleks, et tuua natukene Kristuse tulevikku meie käesoleva ootamise ja ettevalmistumise aega ning nende keskele kellega kohtume ja oleme.

Sermon for November 28th 2021 - Luke 21:25-36

Reverend Gustav Piir, priest-in-charge

We measure time with various instruments, clocks, watches and calendars. Time for us passes second by second, minute by minute, hour by hour, day by day, week by week, month by month and year by year. We wake up to start the day and when we lay down to rest we end the day. Yet in our busy world we operate 24/7. We say time is of the essence when we want someone to hurry up. We also take time off, meaning we take time to rest or time to reflect upon that goes on around us.

Time is not always as straightforward as it seems. From the perspective of those living in here in Estonia, forexample, “today” is already “yesterday” for some in the east and for others in the west it is “tomorrow” all depending on which side of the Earth one lives in. With anticipation of a joyful event, time might move quite slowly. On the other hand, a dreaded end can arrive far too quickly. There’s never enough time or always too much time. Time might feel feather-light or brick-heavy, depending on whether it expands one’s dreams or diminishes one’s hopes. Time is also measured in seasons and witnessed to by what goes on in nature or in our agricultural undertakings. A time to plant, a time grow, at time to ripen and a time to harvest.
Many have experienced the shifting sense of time during the global pandemic. Others have experienced the seasons in unusual ways from temperature extremes to natural disasters such as forest fires and floods creating fears and anxieties about that which is happening to home, work and regular cycles of nature being disrupted because of climate change.     
The Greek Philosopher Epictetus who lived 55 to 135 CE and wrote “The Art of Living” clearly had patience in mind when turned to the fig and the fig tree as an illustration, saying:  “No great thing is created suddenly, any more than a bunch of grapes or a fig. If you tell me that you desire a fig, I answer you that there must be time. Let it first blossom, then bear fruit, then ripen.” The English author Charles Dickens is reported to have written, “Train up a fig tree in the way it should go, and when you are old sit under the shade of it.” These words have been employed as an exhortation to patience, to prudence and planning, and even used as motivation for job interviews. Charles Dickens perhaps borrowed the thought from the Book of Proverbs where it is written: “Train up a child in the way he should go, and when he is old he will not depart from it” (Proverbs 22:6). Dickens is pointing out that, at least, which seems certain: Training a child or a fig tree will be a labour of love, with the emphasis falling equally on “labor” and “love.”
In our Gospel reading on this First Sunday in Advent Jesus reminds his followers and also us, that God is not constrained by the chronology of time represented by calendar and clock, the sort of time that keeps everything from happening at once.
In God’s right time, past and future are woven together for the sake of today. God’s time is the now and the not-yet that reshapes the world’s present expectations and those of our own. Shortly before his death, Jesus who was called “a sign” in his infancy by Simeon (Luke 2:34) reveals to us how to know when the kingdom of God is near: There will be signs in the sun the moon and the stars, and on the earth distress among nations confused by the roaring of the sea and the waves … the powers of the heavens will be shaken (Luke 21:25, 26b). Even during earth-rending moments, God is near. Immediately obvious in the passage are the many references to the future. Yet, to whom does this future belong?
The parable of “the fig tree and all the trees” suggests that the past can help us to make sense of the future. When buds begin to form on barren trees we are confident that winter is ending and summer will arrive. Why? Because we have previously lived through a change of seasons, or because others have told us of their own experience.
Despite the promise of spring, however, new buds do not always form. Sometimes they are killed by drought or swept away by the roaring waves of a flood. Fires rage through forests and woods, darkening the sun and sending evidence of ash and smoke even thousands of miles away. Hillsides are cleared for the sake of a better view, corporations fell rainforests in order to improve their bottom line, and because of hybrid war here in the Baltic States, and Poland with Belarus and Russia on the other side………..nations install border-walls of “barbed- and razor wire” that cuts through forests, fields, dry riverbeds and wetlands to keep out the pawns of human trafficking that are unwanted and unwelcome. The devastation of the environment and humanity is enough to take one’s breath away. People will faint, stop breathing, and as we say be breathless from fear and foreboding of what is coming upon the world.
Nonetheless, the end-times vision shared by Jesus is assurance that especially in the face of devastation, whether it is caused by nature’s fury or by human hubris, the reign of God will not be impeded. No matter how much it appears that the world is coming un-done, God’s way endures. When our present reality includes wars and political tumult, distress among nations, climate catastrophe with signs in the sun, the moon, and the stars, the global pandemic with its resulting breathlessness…
….from fear and foreboding, unemployment, hate crimes, racist ideologies, death-dealing illness, displacement by terror, or anything else that traps people in fear or despair and weighs down hearts……it is then that we look for the coming of the Son of Man, the Christ whose promised future makes all the difference for today. We, too, amid the very real setbacks, disappointments, or worries of this life, can “stand up and raise our heads” because we have heard Jesus’ promise that our “redemption draws near.”

Jutlus 21.11.2021 – Matteuse25:31-46
Gustav Piir, koguduse õpetaja
Meie kui kaasaegsed kristlased leiame end olukorras, milles meie püüame end samastada kõige „pisemate“ sekka ehk vähemusse. Aga, siin tuleb meil olla ettevaatlik. Hakkame sellest peale, et elame sekulaarses riigis.  Elame ühiskonnas ,milles usuga seotud asjad meeleldi paigutatakse isikliku sfääri. Avalik elu on ilmalik. Mitmed arvavad ja käsitlevad elu korraldust nii, et kirikul kui organiseeritud kristluse esindajal pole selles ruumis kohta, sest kõik elavad vabal maal ,kus üks ei tohiks teisele peale suruda oma tõekspidamisi, moraali ega usku. Meil ei ole riigi kirikut ega rahva kirikut kuna kirikusse kuuluvus pole peale surutud ja enamus rahvast kirikusse ei kuulu. Meie Eesti Vabariigi (1992) Põhiseadus seda väljendab järgnevalt: „Igaühel on vabadus nii üksinda kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt täita usutalitusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust.
Kui mõelda tänase tähendamissõna peale „suurest kohtupäevast“ Matteuse evangeeliumi 25. peatükis peame küsima endilt: Kes meie oleme, kui võrreldakse meid ja meie võrdleme ennast kellegagi – kuidas meie end määratleme - kas osa kõige „pisematest“, kas osa vähemusest,  kas osa karjast? Uurides lambaid ja sikke mulle jäid silma kaks asja. Lambad kipuvad olema koostöö altimad ja kalduvad karja juurde jääma, samas kui sikud kipuvad olema iseseisvamad. Tundub, et lambad kipuvad karjasest sõltuma ja kalduvad rohkem karjase juurde ja karjase lähedusse jääma. Tundub, et sikud tahavad oma teed sepistada, justkui ütleksid nad, et „mul pole karjast vaja, teen kõik ise.“   Seda silmas pidades, defineerime nüüd kes on Matteuse 25. peatükis lambad ja kes sikud. Kui lambad kipuvad karjaga rohkem rahule jääma, siis see on nende inimeste puhul selge, kes karjas ehk kirikus ja koguduses, et need inimesed hoolivad karjast. Tegelikult näitavad nad oma armastust Jeesuse vastu sellega, et nad näitavad armastust nende vastu ,keda Jeesus armastab. Jeesus näitab ka armastust nende vastu ,kes pole samast „karjast“ ning mainib et tal on ka „teisi lambaid“ kes pole samast tarast ,kui ta Johannese evangeeliumi 10. peatükis kõneleb „heast karjasest“. Jeesuse kari on laiem kui võime arvata.
Nüüd, sikud on täpselt vastupidised lammastele. Selle asemel, et hoolitseda nende eest, keda Jeesus armastab, nad põlgavad neid, eriti kui nad on teisest tarast. Siia nüüd tuleb arvesse võtta ühe suur „aga“ ,kui katsume määratleda, kes on need, keda Jeesus armastab.  Küsime: kes on siis need kõige „pisemad“, ehk „kõige vähemad“ keda Jeesus armastab? Ma arvan, et on oluline mitte jätta tähelepanuta või juhuslikult kõrvale heita neid, keda mainib Jeesus nendes salmides ,mis moodustavad meie evangeeliumi teksti tänaseks pühapäevaks: näljased, janused, kodutud, alasti olijad, haiged ja vangid.  Jeesus kasutab nende kohta terminit, nimetades neid kõige „pisemateks“. Tõde on see, et meie maailmas ning ka ühiskonnas kui ka kogukonnas ja kirikutes on neid, kes on  kõige „pisemad“ või peetakse „kõige pisemateks“, sest nad on ühiskonna ääremail kui mõõta neid üldise mõõdupuu järgi. Halvustalt peetakse neid „asotsiaalideks“ ka nende poolt ,keda peetakse „headeks ja ustavateks“ kirikulisteks.  Neid leidub igas rahvus- või etnilises rühmas, vanusevahemikus ja kogu ühiskonnas.
Kui me tahame olla Kristuse ihu, siis me ei saa neist inimestest mööda ega ümber vaadata. Kõigil neil inimestel on ühine see, et just neid lükatakse meie maailmas, ühiskonnas ja ka kogukonnas sageli tagasi ja kõrvale. Elu areenil haugutakse nende peale heal juhul, halval juhul, lüüakse hambad sisse. Võib-olla saavad „pisemad“ elukoolis liisku tõmmates pulga lühikese otsa. Kuid just neid „pisemaid“ Jeesus armastab ja julgustab meid üles näitama sama armastust ja kaastunnet ,mida näitab Jeesus ise. Kui me seda armastust ja hoolivust näitame neile „pisematele“, teeme seda Jeesusele. Kõige laiem määratlus kõige „pisemate“ inimeste, kui kõige ja kõigi abivajajatena, võib tuua kaasa sarnase tagajärje, et kui järgnevad kaastundeavaldused on ajendatud tähendamissõnas lubatud tasust, siis on siin tõsine hoiatus meile kõigile: oleme sattunud sikkude tarasse.
Kui halastusest lähtuvad teod on väliselt motiveeritud, lakkavad need tegelikult olemast „kaastundlikud“. Need arenevad heategevuseks, mis säilitab kõige „pisemate“ haavatavuse ning nii kinnitavad heategijad enda „õigust ja õiglust”. Teisisõnu,  me püüame tuvastada kõige „pisemaid“, selleks, et ennast õigustada. 
Meie siin sikkude tarast siis vastame: „Issand, millal me nägime Sind nälja­sena või janusena või kodutuna või alasti või haigena või vangis ja ei ole Sind teeninud?” Selle peale vastab Jeesus neile: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete jätnud tegemata ,kellele tahes mu kõige „pisema­test“ vendadest ja õdedest, seda te olete jätnud tegemata minulegi.”
Ma arvan, et siin on veel üks tõetera, mida me peame mõistma inimeste kohta, kellega Jeesus räägib. Mõnikord peame enne üksikisiku vaimsete vajaduste käsitlemisel ka tunnistama tema füüsilist vajadust ja seda leevendama. Paljudel juhtudel on parim viis evangeeliumi kuulutamiseks ehk ukse avamiseks lihtsalt abistada ja arvestada teisega.  See võib olla toiduabi, peavari või lihtsalt seltskond. Jeesus tegi seda pidevalt selgeks ,kui ta maa peal kõndis, et halastus on oluline ning kaastunne avab ka tee Jumalariiki. Kui uurime evangeeliume, pöörame tähelepanu neile, kellega Jeesus aega veetis. See ei olnud tavaliselt ühiskondlik eliit, kuid sageli olid rahva seas neid, kes kõige „pisemad“. Meie peaksime siit eeskuju võtma. Mõtleme  sellele, mida meile kirjutatakse Esimeses Johannese kirjas: (I Johannese 3:16-24) Armastuse me oleme ära tundnud sellest, et Kristus on jätnud  oma elu meie eest; ning meie oleme kohustatud jätma oma elu vendade eest. Kui nüüd kellelgi on selle maailma vara ja ta näeb oma venna olevat puuduses, ent lukustab oma südame tema eest - kuidas saab Jumala armastus jääda temasse? Lapsed, ärgem armastagem sõnaga ja keelega, vaid teoga ja tõega! Sellest me tunneme, et oleme pärit tõest. Ja me võime kinnitada tema ees oma südant, et olgu mis tahes, milles meie süda meid süüdistab, Jumal on siiski meie südamest suurem ja tema teab kõik. Armsad, kui meie süda ei süüdista, siis on meil julgus Jumala ees ja mida me iganes palume, seda me saame temalt, sest me peame tema käske ja teeme, mis on tema silmis meelepärane. Ja see on tema käsk, et me usuksime tema Poja Jeesuse Kristuse nimesse ja armastaksime üksteist, nii nagu tema meile on käsu andnud. Ja kes peab tema käske, püsib Jumalas ja Jumal temas. Ja sellest me tunneme ära, et tema püsib meis - Vaimust, kelle ta meile on andnud.“
Selle pühakirja lõigu abiga on selge ka meile, et mis vahe on „lammaste“ ja „sikkude“ vahel. Jeesus nimetab õndsaks ja kuulutades taevariigi alamateks neid, kes vaimust vaeseid, leinajaid, tasased, õigluse esiletoojad, halastajad, südamelt puhtad, rahu heaks tegutsejad ja neid, kes kannatavad õiguse pärast.
Ilmselt peab Jeesus meie tänases tähendamissõnas lambaid kirjeldades silmas sama rühma: neid, kes leiavad sisemise väärtuse olevat selles, et kõige haavatavamatega arvestatakse ja nende eest hoolitsemises. Sellel rühmal näib olevat vähe huvi suhete vastu, mida dikteerivad mõisted "sotsiaalne õiglus" või "evangelisatsiooni programm", mis muudavad inimesed nii sageli objektideks ja abstraktsioonideks. Suhted, mida „lambad“ arendavad, seevastu, asetavad nad kõige „pisemate“ endi keskele, seal kus on Jeesus,  seal, kus Kuningas ise. Nende jaoks ei tule Inimese Poeg taas vaid Inimese Poeg on juba kohal.
Meie elame Jumala armust ja sellest,  et me oleme Jumalaga lepitatud. Me ei saa absoluutselt midagi teha, et teenida eesõigust saada Jumala lasteks, Jeesuse karja lammasteks. Kuid see ei tähenda, et see, mida me teeme või jätame tegemata poleks oluline. Jeesus selgitas seda variseridele järgmiselt: (Matteuse 12:33) „Kui puu on hea, siis on ta viligi hea, või kui puu on halb, siis on ta viligi halb; sest puud tuntakse tema viljast.“ Jeesus tahab tähendamissõna abiga lammastest ja sikkudest teavitada, et saaksime aru sellest, et need valikud mida meie teeme avalikustavad seda, millisesse riiki ja kelle hoole alla meie koguneme, seda, kas oleme lambad või sikud. 
For Christ the King Sunday 2021 - John 18:33-27
Reverend Gustav Piir, priest-in-charge
As part of the liturgical reforms of the Twentieth Century in 1925, Pope Pius XI instituted a new liturgical observance, the F