JUTLUS 25. SEPTEMBRIL 2022  - Galaatlastele 6:2-10
Õpetaja Gustav Piir koguduse õpetaja

Liiga sageli näib, et inimeste vaheline dünaamika kirikus ja koguduses peegeldab lihtsalt maailma oma. Puudu pole näpuga näitamisest kõigele, mida peetakse valeks, ega ka kohtu mõistmist nende üle, keda süüdistatakse asjade untsu ajamises. Keelt on lõbus peksta, nina saab igale poole toppida, teist saab sõimata ning häbistada ja kahjurõõm aina piiramatult vohab. Selle tulemus on see, et liiga sageli väldivad need, kes kogevad oma elus kriisi, kirikut, kartes kohtumõistmist või alandamist või isegi hooldajate poolset liig sekkumist eraellu, mis omakorda lämmatab üksikisikut ja ta vabadust loovalt elada. Kriisis olev inimene või perekond muutub isoleeritumaks ja usukogukond ehk kogudus ei ole selline tervenemise ja taastamise koht, milleks Jumala poolt ta on mõeldud ja ellu kutsutud. Vastandiks maailmale ja maailmaga kaasa läinud mõtteviisile on Pauluse arusaam vastutusest, mida me üksteise eest kanname on suur kontrast sellele siin eeltoodule. Selline vastutus ,mida Paulus propageerib on midagi palju suuremat ning laieneb üleastuja taastamisele, kuid tehes seda leebuse vaimus, hinnanguteta ja kaastundega. Paulusest lähtuvalt tähendab "üksteise koormate kandmist" seda, et  meie tunnistame enda haavatavust ja võtame omaks üleastumise süü ning valu jagamist, samuti vastutust tervenemise ja taastamise eest. Sellisel viisil üksteise koormate kandmine on suur väljakutse ja just kui peenikest köit mööda kõndimine Püha Vaimu kiriku tornist Raekoja tornini. Kirikust maailma. Vaimulikust ilmalikku.
Ülemäärase sekkumise, enesepettuse ja ligimese üle kohut mõistmise ahvatlused on alati kohal. Ometi oleme kutsutud olema alternatiiv maailmale osutades Jumala armu, halastust, tervendamist ja taastamist kogukonna liikmetele keskkonnas ,milles andestamatus ja teisele ära tegemise ning ära panemise rõõm on saanud normiks. Selline väljakutse on võimalik vastu võtta ainult Püha Vaimu jõul ning toel ja ainult siis, kui Jumal loob meid „uueks looduks“ Kristuses Jeesuses. Meeleparandus, ümberpöördumine ning uuesti sündimine saab alguse meist enestest kui laseme Jumalal oma Püha Vaimu läbi meie elu juhtida ja toetada.
Kirjutades ja kõneldes siin maailmast  ehk kosmosest, ei pea Paulus silmas loodud universumit, vaid pigem "praegust kurja ajastut". See on maailm, kus "nõrgad ja kerjused elementaarvaimud"  ikka veel orjastavad. See on maailm, kus tõkked ja müürid juudi ja kreeklase, orja ja vaba, mehe ja naise vahel on ikka veel olemas. Paulus peab oluliseks endiselt seda, et meie selle maailmaga võitleme, kuid ta elab sellega sellisena, et ta on „ristilöönud" selle , mis vana ja tema uut elu ohustab ning kahjustab. Paulus mõistab, et see maailm on möödumas, sest Kristuse surma ja ülestõusmisega on uus loodu purustanud vana korra.
Sic transit gloria mundi“. Ladina keeles tähendavad need neli sõna: nõnda kaob maailmas kuulsus, au. Ehk saavutus, mis tõstab kas inimese või ettevõtmise teistest kõrgemale. Vastupidiselt oma vastastele, kes hooplevad lihast, kuulutab Paulus: "Ma ei tohi kunagi kiidelda muuga kui meie Issanda Jeesuse Kristuse ristiga, millega maailm on mulle risti löödud ja mina maailmale." Pauluselt saame eeskuju, kui ta toob esile nägemuse elust kogukonnas, kus elame vabaduses, mille Kristus annab ja kasutame seda vabadust üksteise teenimiseks.  Meie tänases epistli kirjakohas Paulus toob meile näite, kuidas käituda üleastumises avastatud kogukonna liikmega. „Teie, kes olete saanud Vaimu, taastage selline tasaduse vaimus” (6:1). Leebus on ju üks Vaimu vili. Üleastujaga toimetuleku eesmärk ei ole karistus, vaid taastamine ja tervenemine. Tegusõna „taastamine“ kasutatakse antiikmaailmas sageli meditsiinilise terminina, viidates luu või liigese õigeks seadmisele, et saaks toimuda õige paranemine. Püüdes üleastujat taastada, peavad kogukonna liikmed hoolitsema selle eest, et nad ise ei satuks kiusatusse.  Arvestades järgnevat, tähendab Paulusele tõenäoliselt kiusatus olemist seda, et ta end vääralt ei hindaks võrreldes langenud venna või õega.
"Kandke üksteise koormaid," ütleb Paulus, "ja nii te täidate Kristuse seadust". Paulusel on radikaalne arusaam vastutusest, mida usklikud üksteise ees kannavad. Usklikud peavad jagama kõiki koormaid, isegi süü- ja häbikoormaid, kui üks neist eksib. See on veel üks viis täita "Kristuse seadust", käsku armastada ligimest kui iseennast. Niimoodi ligimese armastamine tähendab enesepettusele vastu seismist, tunnistamist, et oleme kiusatuste suhtes sama haavatav kui meie naaber ja sõltume täielikult Jumala armust. See tähendab, et selle asemel, et võrrelda end oma naabriga, tegeleme enesekontrolliga: „Kõik peavad ise oma tööd proovile panema; siis saab see meie töö, mitte meie ligimeste töö, uhkuse põhjuseks. Sest kõik peavad kandma oma koormaid”  Siin näib Paulus olevat iseendaga vastuolus. Kuigi me peame kandma üksteise koormaid, kanname igaüks oma koormat. Kuigi me kanname üksteise eest vastutust, kuulub kohtumõistmine ainult Jumalale. Meie peame oma elu uurima mitte ligimesega võrreldes, vaid ainult selleks, et näha, kas meie ise elame Püha Vaimu juhiste kohaselt. Viimasel kohtupäeval vastutame lõppuks igaüks oma elus tehtud ja tegemata jätmiste eest.
„Ära lase end petta; Jumalat ei pilgata, sest mida iganes külvad, seda sa lõikad,” ütleb Paulus (6:7). Meie eluviisil on loomulikud tagajärjed. Kui me "külvame lihale", mida juhivad iseenda huvides ihad, siis lõikame ainsat asja, mida liha toota suudab, see on korruptsioon. Kui me "külvame Vaimule", juhindudes Pühast Vaimust ja investeerime sellesse, mis on igavene, siis lõikame Vaimust igavest elu. Kuigi meie luterlikust vaatenurgast on lihtne keskenduda sellele, mis saab hiljem pärast algristikiriku ajastut reformatsiooni ajastul teoloogia valdkonnas õigeksmõistmise doktriiniks nimetatakse toetudes just sellele kirjale ,mis kirjutatud galaatlastele, on see meie tekst samavõrra seotud eetikaga, mis tuleneb sellest , kuidas see ,mida Paulus tõstab esile mõjutab igapäevaselt meie elu. Siin selles kirjas kirjeldatakse kuidas tuuakse meid armu kaudu õigesse suhtesse Jumalaga ,usu kaudu Jeesusesse. Kuid meie tegevus Kristuse nimel ja Kristuses ei eksisteeri selle usu poolt kantud tegudest lahutatuna. Usk ja teod toimivad kogu kirjas galaatlastele omamoodi dialektikana, lahutamatu vastandite paarina, mis ei erine sellest, kuidas sisse hingamisele järgneb väljahingamine.
Paulus manitseb meid kandma üksteise koormaid ja täitma Kristuse seadust. Kui ta selgitab miks peab iga inimene kandma korraga oma koormat ja teise koormat, siis ta tungivalt  ja otsekoheselt rõhutab, et inimene lõikab seda, mida ta külvab. Ta manitseb galaatlasi ja kui ka meidki, et meiegi ei kaotaks südant head tehes, et meiegi ei väsiks veendumusest, et meie lõikame seda vilja, mida meie oleme istutanud, kastnud ja kasvatanud. Parim viis oma kujutlusvõime vabaks laskmiseks ja Püha Vaimuga kooskõlas elamiseks nõuab, et me kannaksime koormaid armulikumalt. See tähendab, et meil on privileeg kuulda üksteise unistustest ja soovidest, pidevalt pikendada laudu, mille taga me istume õhtusöömadeks, mida nimetame „pühaks“, et teha ruumi inimestele, kelles näeme kingitusi ja väljakutseid, mis meid üllatavad. Kuulates, üllatunult, külalislahkuses tabame ära ning näeme hetkeks rikkama pilguga Jumala reaalsust ja leiame Pühast Vaimust seda energiat, mille abiga eluvõitluses mitte väsida vaid tervelt taastatuna, õigesse paika seatuna tervislikult elada.

SERMON FOR SEPTEMBER 25th 2022 – Luke 16:19-31
Reverend Gustav Piir, Priest-in-charge

This past Monday – September 9th 2022 the Archbishop of Canterbury at the Stage Funeral for Queen Elizabeth II started his sermon with the following words:  “The pattern for many leaders is to be exalted in life and forgotten after death. The pattern for all who serve God – famous or obscure, respected or ignored – is that death is the door to glory. Her Late Majesty famously declared on a 21st birthday broadcast that her whole life would be dedicated to serving the Nation and Commonwealth. Rarely has such a promise been so well kept! Few leaders receive the outpouring of love that we have seen. Jesus – who in our reading does not tell his disciples how to follow, but who to follow – said: “I am the way, the truth and the life”. Her Late Majesty’s example was not set through her position or her ambition, but through whom she followed.  I know His Majesty shares the same faith and hope in Jesus Christ as his mother; the same sense of service and duty. In 1953 the Queen began her Coronation with silent prayer, just there at the High Altar. Her allegiance to God was given before any person gave allegiance to her. Her service to so many people in this nation, the Commonwealth and the world, had its foundation in her following Christ – “ (End quote.)
The parable of the rich man and Lazarus from  our Gospel reading today has very much to do with our allegiance to God our following Christ and what we do with our faith, our lives and in the circumstances and in the time allotted to us in the here and now. Our faith has to do with service to others at the right time, in the right order or right priority and in the right place following the right example. As an inspiration to us all let me recall, what the Archbishop of Canterbury said as he continued his homily: “We will all face the merciful judgement of God: we can all share the Queen’s hope which in life and death inspired her servant leadership.” (End quote.)
Yes, I do confess that hope inspires us to service. Now before I go any further, let me say outright, that wealth, luxury and comfort are not obscene of themselves. It is what we do or don’t do with our wealth, luxury and comfort that can become obscene. Quite often in life, as it happens,  there are gates and chasms that separate individual people and peoples – groups, communities and even nations from one another.  A gate can keep people out or it can let people in.  A gate can also keep people in and not let people out.  A gate separates. A gate needs to be opened in order for there to be interaction. But a chasm, a very deep  narrow opening in rock, ice or ground may not be a problem in itself but in our Gospel reading the chasm has been described as being a “great chasm”, so that those who might want to pass from one place here to another place there cannot do so, and likewise, no one can cross from one place there to another place here. So who is here and who is there and how do we jump the chasm or do we need to first build a bridge in order to cross?
It is like the problem of how a man or a woman can get a wolf, goat and cabbage to the other side of the lake when there is room for only two of them altogether in the boat at one time.
The wolf will eat the goat if left alone together and the goat will eat the cabbage if left alone together. So what is the solution: Leave the wolf and cabbage and take the goat across and come back alone leaving the goat alone on the other side. Take the cabbage across while leaving the wolf alone and come back with the goat and leaving the cabbage alone on the other side. Take the wolf across and come back alone leaving the wolf with the cabbage. Finally cross together with the goat. At least here with the wolf, the goat and the cabbage there is a solution if things are done in the right order. And, this is very important: If you have a boat- you need a boat – no boat, no go!
The boat for us today includes Jesus’ teachings – things need noticed and to be done in the right order so as to avoid the chasm described in our parable today. The chasm in our parable is another story because it is impossible to cross one way or another. No bridge. There is no way to bridge the gap, it is too late when the bridge is out! Why? Because the bridge is the Scriptures, the teachings of Moses, the Prophets and the teachings as well as example of Jesus. No Scripture, no way forward.  Yet alongside with the Holy Scriptures there is a solution to our problem in the parable of how to reach the bosom of Abraham. The solution starts with the gate to the house where the rich man lives. Jesus has us as an audience at the gate. We are at standing at the gate and what do we see. First of all the, we see rich man and all he represents.   The rich man is anonymous; he wears purple attire made of fine linen, which is the color of royalty and is of high social status. He eats as lavishly as he dresses, as do other elites and rich people. We see that his dogs eat the scraps from his table. Don’t get me wrong. Pets have a right to eat well and we have an obligation to feed them and provide them with water. The rich man has the Mosaic teachings. He has read that he should perform justice for orphans and widows, love strangers by providing food and clothing; do justice and love kindness. (see Deuteronomy 10:19; Micah 6:8). Yet, just as he did not heed the Scriptures, neither will his brothers who are partying with him. Even if someone returns from the dead to warn them it will not help them.
Now we have the teachings of the resurrected Jesus, and yet we too fail to love our neighbors, in very tangible, just, and merciful ways; we build fences, gates and walls and then justify them. So what is it that we have missed as Jesus has us stand at the gate of the rich man’s house. Let us too, take a closer look.
Where does Jesus intend us, the audience, to see ourselves in this parable? The image of vindication in Abraham’s bosom is a wonderful one, offering comfort for those in Jesus’ audience and those in the world today who are as poor as Lazarus. The image of resting in the bosom of Abraham inspired the African American spiritual “Rock My Soul in the Bosom of Abraham.” But beautiful as this image is, the primary message of this parable is probably not comfort.
In Martin Luther’s day, the parable inspired much speculation about where we go after we die.The location of the bosom of Abraham in relationship to heaven, and whether we go there immediately following death, or must wait for the resurrection at the Last Day, were the primary concerns for Luther and his contemporaries.  The parable also is the inspiration of Luther’s critique of purgatory. In a 1523 sermon on this parable Luther argued that the bosom of Abraham was not a place, but the Word of God. “Thus were all the fathers before the birth of Christ carried into Abraham’s bosom; that is at death they were established in this saying of God and fell asleep in the same, they were embraced and guarded as in a bosom, and sleep there until the Day of Judgment.”In other writings, Luther struggled to clarify the relationship between death as sleep awaiting the Last Day, and the role of Sheol and the bosom of Abraham in the interim time. The parable was probably not originally and today my sermon is certainly not intended as didactic explanation of the afterlife. So where do we look?
Let us go back to the gate of the rich man’s house. What do we see? We are those five siblings of the rich man. We who are still alive have been warned about our urgent situation, the parable makes clear. We have Moses and the prophets; we have the scriptures; we have the manna lessons of God’s economy, about God’s care for the poor and hungry. We even have someone who has risen from the dead. The question is: Will we — the five sisters and brothers — see? Will we heed the warning, before it is too late? We want to see the wonderful imagery, Abraham’s bosom that awaits to enfold us in loving  arms after our death. Yet, that is not where we are. We are at the gate and are not to look into the house, nor into hades where the rich man is in torment after death. Yes we may hear the rich man cry out in torment. Now let us look at the gate of the house. What do we see? Better still, What do we not see? We need to see Lazarus at the closed gate who was covered with sores, was hungry, and had only dogs to lick his sores. Lazarus cannot get into the rich man’s house or to let alone under the table to eat the scraps. No one comes out of the house and gate to have compassion on Lazarus. Yes now we see a poor hungry man languishing at the base of the rich man’s gate. Yes, we know his name is Lazarus. Naming him humanizes him. Perhaps leaving the rich man nameless signifies how love of wealth over love of people dehumanizes and desensitizes people to others’ suffering so that ‘subordinates’ are treated with indifference, hatred, and cruelty. Only the dogs show mercy on Lazarus, licking his sore-covered body. Do the dog’s get to Abraham’s bosom? I will leave that for God to decide.
For us, Jesus links eternal life and punishment with how we treat the hungry and thirsty, strangers, the naked, the sick, and those in prison. God’s eternal judgment has everything to do with how we use wealth, whatever and however much of it there is in this life and whether we see and attend to those less fortunate in our midst. The message has been clearly stated. Like the rich man’s five brothers, we have been given all the warning we need.

Jutlus 18. septembril 2022 - Efeslastele 5:15-20
Õpetaja Gustav Piir, koguduse õpetaja.

Nendes esimestes peatükkides tuletatakse meile kristlastele meelde, kes meie oleme, eriti seoses meie asetusega Jumala kosmilises päästeplaanis, mille keskmes on Jeesus Kristus. Kristlastena oleme ka osa suurest kosmilisest konfliktist Jumala ja kuradi vahel. Need salmid kirjast efeslastele , mida lugesin 5. peatükist (Ef. 515-20) jätkavad juhiseid kristliku elu kohta, mida apostel Paulus juba varem on kirjas käsitlenud. Kristlase elu on selle lepituse tulemus, mille Jumal on ilmsiks toonud Kristuse surma ning ülestõusmise läbi. Sellise elu fookus on armastus, mis  avaldab ennast selleks, et Kristuse ihu saaks ülesehitatud nõnda, et koos on võimalik elada õdede ning vendadena Jumal perekonnas „valguse lastena“.
Kristlased enne oma ristimist on kunagi olnud „pimeduse lapsed“. Ristitud inimese elu on elatud Kristuse valguses ja sellega oleme meie, kes „Jumala lapsed“ jätnud maha oma „vana mina“ ja võtnud enda kanda „uut mina“ elades uue identiteedile sobilikku elu. Võtme küsimuseks on: „milline on see uus elu , mida targad elavad?“. Kontrast ,mida apostel esile tõstab mõistetega „targad“ ja „arutud“ ,annab meile pildi sellest vahest, mis saab ilmsiks „valguse laste eludes“ ja „pimeduse laste eludes.“ Mis on see ,mis eristab neid,  kes elavad „mitte nagu“, neist , kes elavad „vaid nagu“? Vastuseks on: ühtede elu on esile tõstetud negatiivses käsitluses ja teiste elu on esile tõstetud positiivse eeskujuna. Esiteks ja võib-olla ennekõike tuleb öelda, et targalt elamine ei tähenda seda, et elatakse sellist elu , mis tuleb meile loomulikult. See mis tuleb loomulikult on ju „vana minaga“ seotud eluviis, mis sisaldab tülitsemist, hoolimatust, hülgamist ja eneseupitamist ja muud sellist. Targalt elamine lähtub Püha Vaimu tegevusest iga kristlase elus ja on avaldatud terve kristliku kogukonna elus ehk kristlikus maailmas. Samas elu targalt elades ei ole lihtsalt normide ning käskude täitmine , millega selgitatakse meile , mida teha ja mida mitte teha. Pigem tähendab targalt elamine Kristuse tahte eristamist muust mida pakutakse, äratundmist, et Kristuse tahte kohaselt elamine on võimalik  ja selle elluviimist igas eluvaldkonnas millega kokku puutume. Meie käes olev tekst ei käsitle Kristuse tahet detailides vaid käsitleb seda kui midagi laiemat ning olulisemat, mis on toimunud „risti“ kaudu. Kristuse ristilöömisega langes vahesein Jumala ja inimese vahel. Kristuse kaudu on meil otsene juurdepääs Jumala juurde.
Targa elu juurde kuulub ka oskus aega mõõta. Igapäevases elus on meil abivahenditeks kalendrid, kellad ja ajanäitajad. Kristlasele targalt elamine tähendab, et vaatamata sellele, et me elame veel praegusel kurjal ajastul, oleme siiski kutsutud väärtustama ning kasutama ära kõige paremini käes olevat kriitilist aega. Oleme kutsutud  haarama päevast ja ajast kinni. Selline elu mis haarab päevast kinni suudab ajaga ausalt ning vastutustundega hakkama saada igapäevaste toimetuste ning tegemiste juures. Meie elame kultuuris, mis sunnib meid käituma nii, nagu poleks kunagi piisavalt aega. Me kiirustame pidevalt, iga ajahetk on hõivatud meie soovist olla maailma ning teineteisega ühenduses. Samas on meil soov olla produktiivne, sest meie tegevusel peab olema tulemus mis silmaga nähtav ja käega katsutav. Samas, aga muudel viisidel püüame endale öelda, et meil on maailmas aega „ei tea kui palju“ olemas sellega öeldes, et surelikkus ja selle piirangud ei puuduta meid. Olla ärganud päeva tegevuse alustamiseks ning püsida ärkvel, valvas ja tark Jumala rahvas tähendab, et saame olla head ja ausad aja valitsejad nii, et selle aja jooksul mida meile antud ei jääks kasutamata võimalused õiglust jalule seada ja julgelt elada Jumala lepitatud rahvana. Pidevalt esitatakse meile väljakutseid selleks, et leida tarku viise, kuidas praegusel ajal elada, toime tulla, kasutades ära uusi võimalusi ja samas hoides silmad avatud võimalike ohtude ning lõksudele, mis meile on seatud. Eluteel on komistuskive palju.
Me ei saa teeselda, et kurjus pole tõeline, sest vaevalt oleks selline kurjuse eiramine "tark". Samas, ei saa meie ka olla need ,kes peavad „kurjust“  kogu maailma ainsaks looks, mida esile tõsta. Me teame, et maailm on Jumala hea looming ja et kõik päevad on Jumala kingitused. Meie elu siin ajalikus maailmas on see aeg ,mis Jumala antud, et elada heades tegudes, sooritades seda milleks Jumal meid lõi oma näo järgi. Meie ei saa vaadata maailma, oma kogukonda ega oma päevi kui lihtsalt ning lootusetult täidetud kurjaga.
Efeslaste kirja esimeses peatükis kolmandas salmis (Efeslastele 1:10) on juba kuulutanud, et Jumala tahe on viia kõik asjad kokku Kristuses. See on Jumala eesmärk, Jumala lõplik siht maailma tarvis. Justkui see poleks piisavalt hingemattev, rõhutab kiri Efeslastele kolmanda peatüki 10. salm (Efeslastele 3:10), et Jumala kavatsus kristliku koguduse jaoks on see, et kirik oleks tunnistajaks Jumala rikkalikust tarkusest kõigile maailma vaimsetele jõududele. Seega me teame, kuhu Jumal maailmaga välja jõuab, sest Jumal on selleks lunastavat armu Kristuses ilmutanud. Teame ka, et Jumalal on koguduse jaoks hämmastav roll olla kogukond, mis seda tõotust kehastab.
Mõista, mis on Issanda tahe, tähendab elada elusid, mis on kooskõlas Kristuses ilmutatud eesmärgiga olla maa soolaks ja linnaks , mis mäe peal. Sellist elu saab elada ainult Jumala Püha Vaimu jõul ja toel. Iroonilist seost joobes olemise ja Pühast Vaimust täitumise vahel võib näha Apostlite tegude raamatu 2. peatüki nelipühaloos, kus kõrvalseisjad arvavad, et usklikud on purjus.  Kuid kirjakohas Efeslastele 5:18 ei pruugi see mõte olla niivõrd seotud alkoholiga kui sellega, et oleme joovastunud „Pühast Vaimust“ – täis Püha Vaimu. Kiri efeslastele kirjeldab kuidas oleme saanud Püha Vaimuga täidetud nii, et meie käitumine on kooskõlas Jumala tahtega. Kirik peegeldab Jumala täiuslikust. Sellepärast, et oleme Vaimuga täidetud, laulame koos psalme, hümne ja vaimulikke laule (ehk ülistuslaule).
Selline näeb välja ja sellisena kõlab „tarkus“ mis tuleneb sellest , mida Püha Vaimuga täitmine esile toob: Esmalt, elu mis on loodud lauludesse, ülistuseks ning ka leinaks, on meloodiateks ,mis on ühendatud kultuuride ning aastate lõikes toimunud sündmustega. Teisalt, just sellistes lauludes mida kristlastena ja kirikuna laulame kuulutame üheskoos „Issanda tahet” kogu maailma jaoks. Mõiste „omavahel” laulmine on katse väljendada seda, mis on täpsemalt tulnud väljendist „üksteisega kõnelemine”. Kui seda ei ole varem tähele pandud, siis on nüüd sobiv meelde tuletada, et ka Jumala laulab. Kiriku liturgias ja kirikulauludes pöördume loomulikult sõnades Jumala poole. Räägime Jumalaga. Sellised sõnad on aga mõeldud ka üksteise hüvanguks. Hümnides ja lauludes väljendame oma võitlusi ja rõõme, usku ja kahtlust, õpetame üksteist häält kasutama ja miks ka mitte „tooni andma“ koguduse elule ja usule nii, et see resoneerib,  heliseb ja kajab kostes kirikust väljapoole.
Toronto Peetri kiriku arhitekt, Mihkel Bach, on seda jumalateenistuse, teenimise ning sellest tulenevat kuulutuse hääle kostmist ja kajamist väljas poole kiriku seinu väga omapärasel viisil väljendanud Toronto Peetri kiriku arhitektuuris. See kuidas katuse hari tõuseb altari- ning kantslikohalt läbi pikki hoone kiriku peaukse juurde kujutab endast „hääletoru“.
Piltlikult arhitektuuri abil saab kujutada Püha Vaimust inspireeritud sõnumi ja laulu Kristusest liikumas kirikust väljapoole maailma.
Selleks, et sõnum kostaks on aga vaja kogudust kes laulab, kuulutab, palvetab ja teenib oma Issandat. Koguduse elus meie unustame liiga kergesti teiste eest tänada Jumalat. Pühast Vaimust täitumine ei vii eraprojektide ega müstiliste kogemusteni, vaid kogukonna ühise jumalateenistuse ja vastastikuse ülesehitamiseni. Tark elu mida elatud Kristuses on selline, mis tänu Jumalale, on omaks võetud jumalateenistuse kontekstis ja mis Püha Vaimu abiga muudab kogukonna tegevuse ja kuulutuse Jumalale meelepärasteks.

Sermon for September 18th 2022 - Luke 16:1-13
Reverend Gustav Piir, Priest-in-charge

Permit me to start my sermon today by saying that business in itself is not evil. In fact, it is necessary for our daily life and it can be and should be one arena in which our faith is lived out.
The law of Leviticus and Deuteronomy found in the Old Testament assume that commerce is necessary for daily life. What is condemned is dishonest commerce, and commerce that disregards human lives. In that same spirit our Old Testament reading from Amos continues the tradition by giving us guidelines for how to live our faith in the marketplace, that is by dealing honestly, buying and selling for fair prices, and always being careful to protect those most vulnerable to exploitation. Dealing justly, generously, and honestly with others in our business life is one important way to reflect the character of the God of justice who speaks through the prophets. We sometimes forget that charging interest on loans was forbidden in the Bible because it exploited the vulnerable poor. But when we encounter a debt collector or a collection agency, or the steward in our Gospel reading who actually reduces poor people’s debts by 20% to 50% namely, reducing their debts to what was probably the original amount borrowed, without hidden interest charges, our first instincts are to point our fingers at them and judge them.
In today’s gospel Jesus says we can serve either God or wealth, but not both. Another word used instead of wealth is mammon. Mammon serves as a personification for the acquisition of wealth, the “most common god on earth,” according to Martin Luther’ Large Catechism from which I now quote part of the explanation of the First Commandment: “Many a one thinks that he has God and everything in abundance when he has money and possessions, in which he trusts and boasts so arrogantly as to care for no one. Lo, such a man also has a god, Mammon by name, that is, money and possessions, on which he sets all his heart, and which is also the most common idol on earth. He who has money and possessions feels secure, and is as joyful and undismayed as though he were in the midst of Paradise. “
English Renaissance literature portrayed Mammon as a character on a lower moral level than Avarice. In Edmund Spenser’s The Faerie Queene, Mammon escorts people down into the underworld, to the gate of Hell, to learn to mine and smelt gold. John Milton in Paradise Lost and other authors portray Mammon in league with fallen angels to lead people astray.
In first century Galilee, that is, the world Jesus knew, rich landlords and rulers were loan-sharks, using exorbitant interest rates to amass more land and to disinherit peasants of their family land, in direct violation of biblical covenantal law. The rich man or “lord”, along with his steward or debt collector, were both exploiting desperate peasants.
Although in our parable that we read today the dishonest steward does not repent, like the prodigal son does nor does the steward act virtuously like Lazarus in the parable of the rich man and Lazarus. The steward nonetheless does something with the rich man’s wealth that reverses the existing order of things. It is a kind of restitution. Reversals of status are at the heart of what happens when Jesus and the kingdom of God appear. In the “Magnificat”, the “Song of Mary”, the proud are “scattered”; the powerful are brought down and the lowly lifted; the hungry are filled and the rich are sent away empty. The shock value of or our Gospel text today rests on the assumption that the steward has responsibilities to his boss. His dishonesty means the loss of income for the master.  This can rightly be seen as dishonesty and betrayal in a just and fair system. However, is the system described in our Gospel reading just or fair?  If, in fact, the steward is participating in an exploitative system that benefits only the wealthy at the expense of the rest, perhaps ancient hearers of this story would not have viewed the steward’s choice and master’s loss with pity or solidarity. Where ought we who are contemporary hearers place our focus and sympathy? What kind of system do we know? If we imagine a world where there is no financial security, it is clearly relationships that will matter and that will influence next choices to be made. One of the problematic but interesting moments in our Gospel reading comes after the master discovers this action and compliments the steward for it. He calls the steward “shrewd” in other words he could be described as “wise” or “prudent”.
This word “shrewd” is picked up by Jesus, who, contrary to expectation, compliments the children of this age, rather than those who strive to follow him, as having more capacity for shrewdness. This surprising perspective has implications for us who are people of faith living in complex times. At times we as people of faith, Christians, are encouraged to disengage from the messiness of this world, staying above the fray to maintain righteousness or purity. Yet, if people of faith, Christians, if the church is to withdraw from the public sphere, then important voices for justice, equity, and peace are and will be often missing. Finally, and most importantly, what are we to do with a parable that praises a scoundrel like the steward in our Gospel reading? Not only has the guy “wasted” property that was not his, he comes across even worse in his own speech: “What will I do, now that my master is taking the position away from me? I am not strong enough to dig, and I am ashamed to beg. . .” (Luke16:3). The vast diversity of opinion in how this scoundrel and the children of this age are to be interpreted only testify to our frustrated attempts to justify how this character might be praiseworthy. Even the healthiest diocese, local congregation or multi-faith community, is not immune to divisiveness, insecurity, power plays, and tough decisions. It is tempting to think that our only options for living within complex and troubling systems are accommodation or resistance. One must not forget that there is also the ministry of reconciliation and restoration when dealing with relationships.
Even here in Estonia, as in much of Europe, and I dare say in Russia as well, we inhabit a church that desperately clings to a status long gone, but cannot acknowledge the crisis that will require us, if not force us, to change. What would the “children of this age” do, were they in our place?
The reality for most people, is more akin to negotiation, weighing options and choosing who or what, when and where to prioritize in the next decision, with less-than-ideal options. Could it be that Jesus’ admiration for the shrewdness of this generation has this kind of orientation in view.
Perhaps this is what Her Majesty Queen Elizabeth II in her message to the 11th General Synod of the Church of England on November 16th 2021 pointed to when she stated: „St. Paul reminds us that all Christians are entrusted with the ministry of reconciliation, and the deepening of relations across the great Christian traditions has been a continuing priority since the first General Synod in 1970. And so I am pleased to note the enhanced cooperation between the Church of England and the Church of Scotland, as well as the sustained ecumenical links between many churches, in the pursuit of Christian unity. Your Graces and members of the Synod, the next five years will not always be straightforward. Like every new Synod, you have inherited weighty responsibilities with many issues to address, reports to debate, and difficult decisions to make. You may have to consider proposals on governance, on conduct, on the use of resources, and on other issues; and on a vision for the future of the Church. In some areas, there will, of course, be differing views and my hope is that you will be strengthened with the certainty of the love of God, as you work together and draw on the Church’s tradition of unity in fellowship for the tasks ahead.” End quote.
Even if the intricacies of life’s choices are not clear, devotion to God, faithfulness in stewarding God’s gifts, is the priority not just for an individual follower of Jesus but for all of the Church.
It is never easy in a world full of negotiation where “power players” with resources and wealth demand our loyalty. Recognition of this challenge drives us again and again to our need for Christ to reconcile us to God and to one another, and the response of mercy and forgiveness at the heart of the Gospel.