Jutlus 13.06.2021 – Luuka 9:57-62
Gustav Piir, koguduse õpetaja

Kui  mõtiskleda Jeesuse sõnade üle, mida meie oma evangeeliumist tänaseks pühapäevaks ette lugesime ,võiksime küsida: Kes oleme meie? Vastus on vägagi selge. Oleme kristlased oma usutunnistuse poolest, luterlased oma konfessionaalsusest tulenevalt ja Tallinna Püha Vaimu koguduse liikmed oma kuuluvuse poolest. Siia võiks lisada veelgi, et oleme tänasel pühapäeval kirikulised jumalateenistusel.  Kui küsida: kes oleme meie siin Tallinnas?  Vastuseks võime öelda, kes oleme sugu poolest, vanuse poolest, sünni poolest, perekonnaseisu järgi, meie elukutse, elukoha, staaži poolest. Oleme õpilased, töötavad, kodused, pensionärid, töötud jne. – neid sõnu , mis meid ja meie elu ning elukäiku kirjeldavad on lõpmatu.
Öeldakse, et inimeseks olemise juures iga minut ja iga sekund loeb. Aeg loeb. Päevast tuleb kinni haarata. Aastad tulevad ja lähevad. Tuleb tegutseda enne kui on liiga hilja ehk aeg või parim möödas.
Kuidas siis mõõdame ja kasutame seda aega mis meile antud – NASA  andmetel on meie igal eluaastal on ümardatult viissada kakskümmend viis tuhat üheksasada nelikümend üheksa minutit ehk üle  kolmekümne ühe miljoni sekundi. Tundub, nagu meile oleks aega enne kui Jeesuse sõnast ja jüngriseisusest kinni haarata. Aga kas on nii?
Jeesus Luuka evangeeliumi 10 peatükis kõnetab neid, kes mitte ainult soovivad talle järgneda ,vaid kes juba järgnevad talle. Jeesus kirjeldab tõelist jüngriseisust. Ta annab teada, et aeg on käes ja tuleb järgneda talle. Jumala riik ei ole mitte lähedal vaid kohal. Jeesus kirjeldab seda milline see elu on neile , kes talle järgnevad. Ta ütleb: ”Rebastel on urud ja taeva lindudel on pesad aga Inimese Pojal ei ole, kuhu ta oma pea võiks panna.”   Rooma Katoliku Kiriku preester Liverpooli peapiiskopkonnast, Francis Marsden, on kommenteerinud Jeesuse sõnu järgnevalt: Jeesus juhtis tähelepanu sellele, et misjonäri eluga kaasnevad raskused, sest ta oli nagu ränd- prohvet, jutlustaja, terveks tegija, kurjade vaimude välja ajaja Palestiina aladel. Jeesus rõhutab, et tal polnud alalist ulualust vaid oli pidevalt liikvel. Suurem osa meist sooviksime elu , mis on paikne ja et meil oleks mugav elamine. Esmalt Jeesus on jätnud taevariigi au maha. Ta lahkus ka oma kodust Naatsaretis ja võime oletada, et ta elukutse, mis kindlasti päritud oma isalt Joosepilt oli seotud puutööga,  mille juurde kuulus põllumajanduseks vajalike riistade valmistamine;  adra käepidemed ja nii edasi.
Vahest Jeesus ja tema jüngrid ööbisid külaelanike, sõprade, sugulaste ja kindlasti Petaanias Laatsaruse, Marta ja Maarja juudes kui nad olid Jeruusalemma lähedal. Kui ta oleks pidanud maksma ööbimise eest ja mitte ainult enda ööbimise eest vaid ka 12 jüngri eest või ka nende eest, kes talle järgnesid, oleks see olnud väga kallis. Kui paljud meist suudaksid elada hostelites kolm aastat järjest? Eriti kui meil poleks kindlat töökohta ega pensioni või sponsorlust.  Jeesuse ütlus vihjab sellele, et tema ja ta jüngrid magasid väljas lageda taeva all või koobastes või loomadele mõeldud varjualustes nagu oli selle sõime ase kuhu ta pandi pärast sündi. Kindlasti, arvestades teeröövilite kallaletungi ohuga, mis varitses teel Jeruusalemmast Jeerikosse või see, et Jeesus risti löödi kahe bandiidi vahel,  annab meile ka aimu, et iga paik ööbimiseks polnud turvaline. Suveööd on Iisraelis soojad ja tänapäevalgi mitmed inimesed magavad oma maja katustel otsides jahedust. Kes meie siis oleme jüngritena, kristlastena siin Tallinnas ja meie ajastul? Kas oleme palverändurid või nomaadid ehk rändurid?
Philip Scharper “Orbis Raamatute” toimetaja on kirjeldanud kristlaste elu kui elu elatud nomaadidena, ränduritena. Kirikus armastame ette kujutada end Jumala rahvana kes on palverännakul.  Kui sobivam oleks öelda seda: Jeesuse järelkäijatena oleme nomaadid, rändurid ja mitte palverändurid. Palverändurid teavad kuhu nende teekond viib. Palverändurile on avatud ööbimiseks paigad olgu need kloostrites, kogudusemajades, pastoraatides või laagrikeskustes. Ränduri teekond on keerulisem.
Teekond viib vahest paika ,millest saab teatud aja  möödudes püha paik, pühitsetud paik sellepärast, et Jumal on seal midagi öelnud või teinud.
Ränduril pole giidi ega GPS’i mille abil õigel teekonnal püsida, ainult on olemas tulesammas öösel ja tuule poolt juhitud pilv päeval – hääled ja sümbolid Pühast Vaimust. Rändurite eluviis on muutunud üha haruldasemaks. Paljud riigid on karjamaad muutnud viljamaaks ja sundinud rändrahvaid alalisteks asukaiks asulates.  
Rändrahvaste tänapäevaseid vorme nimetatakse erinevalt kui "nihketuid", "mustlased", "juurteta kosmopoliidid", jahimehed-korilased, pagulased ja linnalised kodutud või tänava-inimesed, sõltuvalt nende individuaalsetest oludest. Neid mõisteid võib kasutada halvustavas tähenduses.
See et Jeesusel ja ta järelkäijatel polnud paika kuhu oma pea asetada ei tähenda seda et iga kristlane tänapäeval on kutsutud elama vaesuses või et tuleb jätta maha pere ning sõbrad.  Isegi Jeesuse endi jüngrite seas oli neid kes jõukad. Võtame näiteks Joosep Arimateast. Iga Jeesuse järelkäijalt aga nõutakse, et kõrvaldatud on need ebajumalad mis seisavad tõkkena ees, need asjad ja olud mis ei lase Jeesuse järele tulla täie nõu, jõu ja eluga.
Ükskõik, kas kujutame end ette võõraste või majalistena, nomaadide või palveränduritena siin maa peal, meie järgneme Jeesusele. See tähendab ,et meie elu teekond tihti kutsub esile ja avab uue eluviisi, uue arusaama elust ja sellest , mis elule ja eluga kaasneb. Uue vaatenurga ning tõekspidamise sellest , mis meie elu mõte ja siht. Igaüks meist teab kui raske võib olla jätta hüvasti kellegagi või millegagi. Lõpuks, see süda, mis armastab Kristust teab kui raske on armastada ja lahti lasta. Sellega kaasneb tõeline valu ja ahastus.  Meie oleme kui see kaupmees , kes leidis ühe eriti hinnalise pärli, läks ja müüs maha kõik mis tal oli ja ostis selle. Rebasel on urud ja taevalindudel on pesad , aga selles maailmas võib olla nii, et meie suudame elada ilma uruta ja ilma pesata,  sest meie otsime seda elamut Jumala käest, käteta tehtud igavest hoonet taevas. Seal leiame meie paiga kuhu asetada oma pea. 

Sermon for June 13th 2021 - Mark 4:26-34
Reverend Gustav Piir

Parables of sowers and seeds may seem quaint, but in the history of art these very images were much beloved and in the teaching of children seeds can be an invaluable introduction to biology and botany.
I remember as a child in elementary school in our science class we would place a bean seed in a little paper cup filled with soil, wait a few days, and watch.  The mysterious quality of that paper cup seed is exactly what helped give the seed imagistic life. In the ancient world the sprouting of a seed is a discontinuous miracle. You put a seed in the dark ground and like magic it turns into something else. Something green, thriving, perhaps even spreading across the ground. This discontinuous, mysterious nature of the seed is part of what Jesus wants to get at with his parabolic comparison with the Kingdom of God. A seed once planted is a mystery being revealed. It unfolds by its own operation in the soil. Planters may sleep and rise, but a seed’s work is automatic.
The New Testament scholar Joel Marcus in his comment for the Anchor Bible series has pointed out that the automatic sequence of a seed first sprouting, showing a head, and then yielding seed became a commonplace of apocalyptic literature for how divine transformation happens. The emergence of the seed in its sequenced growth is like the Kingdom of God in this sense that it grows mysteriously of its own accord and appears on God’s timetable.
It does not appear on our timetable, not yours nor mine. God’s divine reign is apocalyptic and automatic and on a divine timetable, like the growth of a seed. The mustard seed parable is where Jesus seeks to explicate the apocalyptic mystery in one further sense. Jesus indicates that the seed’s growth also appears and spreads “all of a sudden.”  We know from experience and observation that mustard seeds have the beautiful quality of being small but with the ability to spread and take over a field.In our gospel reading today the sprawling bush is big enough to include shade for all those gentile birds of heaven as well as the birds representing the people of God.
Along the way, the eccentric comparison to a mustard plant provides a little prophetic edginess. Let us take notice that few powerful nations liked to compare themselves to mustard bushes, but rather they liked to see themselves as impressive, great cedar trees. It is no wonder that on the Flag of Lebanon there is the Cedar of Lebanon of which today is still found, though mostly cultivated for gardens and parks. The mustard plant is short, scruffy, and small. The mustard seed produces that bush which is the sanctified imagination sprawling plant that is sufficient for shade just like this mysterious Kingdom of God. The seed text and its vision of growth is something for us optimistic moderns. We may not be apocalyptic people, but we will gladly tag along for a little harvest joy with our seed.
The image gives us hope in the seed’s own automatic trajectory of growth. Whatever the Kingdom of God is, it is indeed like a seed that grounds our hope that eventually things can change. So for us today even Jesus’ seedy kingdom sounds good enough.
The image of the shrub that is so large birds can find shelter under its branches lifts this parable from garden satire to a vision of the end-time. In our Old Testament reading from Ezekiel 17:22-24, God plants a tiny cedar twig on a high mountain of Israel and that twig becomes a large and fruitful tree under whose branches every kind of bird will find shelter. The birds symbolize the nations that flock to Israel’s God on the glorious day of the Lord. This word-picture in both our Old Testament readingand our Gospel lesson envisions the day when God’s sovereign and life-giving power will embrace the whole world which is good news indeed.

 

Jutlus 6.06.2021 - Matteuse 16:24-27
Gustav Piir, koguduse õpetaja.

Kindlustunne. Mõju. Võim.  Need kolm, on komistuskivid, millega eluteel on võimalik kohtuda ja need komistuskivid on ahvatlevad . Siin on Peetrusele ka väljakutse. Peetrus vast arvab, et tema lähedased suhted Messiaga parandavad kõik maailma vead ja võimaldavad tõusta kõrgustesse ühiskonnas ning usulisel ja poliitilisel maastikul. Jeesuse ettekuulutus sellest, mis ees ootab Jeruusalemmas, ei ava teed au sisse ega too kindlustunnet, mõju ega võimu ,vaid surma. Kas on siis midagi uut kirikus ja kiriku meelevallas olevate võtmete ameti autoriteedist, kinnitada või vabastada. Kuidas on siis jõuga, mis suudab seista vastu surmavalla väravatele? Kas tõesti Jumala poolt võitu, Jumala Messias on see keda piinatakse ja hukatakse ristil?  
Rist oli ju häbi märk. Leitud on grafitit – see pole Eduard von Lõugase või Banksy kunstiteos seinal vaid Alexemenos Graffito, kõige varajasem kujutus Kristuse ristilöömisest, sodimine seinal oleval plaastritükil , mis nüüd Palantine muuseumis, kujutus arvatavasti aastast 200 meie aja arvestuse järgi ja mis pilkab risti, ristisurma ja ristiinimest. Kujutatud on mees eeslipeaga , kes ristilöödud ja tema kõrval mees rüütatud kui sõdur, käsi väljaulatav nii nagu annaks au. Juurde kirjutatud kreeka keeles: λεξ́μενος σέβεται θεόν ,see on: Alexemenos kummardab oma jumalat. Pilkajale vastuseks on teisel plaastritükil kõrval toast leitud grafiti aga hoopis teise käekirjaga ladinakeeles: „Alexemenos Fidelis“, see on: Ustav Alexemenos. 
Ristilöömine. Ristilöödud Jeesus. Pole ime, et Peetrus protestib. Jeesus vastab: Tagane minust saatan! Saatan kiusas Jeesust kõrbes: Kasuta oma mõjuvõimu Jumala Pojana ja loo omale sooja kohta , kus valitseb kindlustunne, kuulsus  ja võim. Jeesus keeldus. Jeesus ei läinud Saatana poliitilise programmi ega eelarvega kaasa. Selle asemel ,et kokku koguda ja tallele panna leib tehtud kividest, ta söötis leiva ja kaladega inimesi, kes ta juurde olid kogunenud ja kelle kõhud olid tühjad. Selle asemel , et kasutada Jumala Pojale kuuluvat eesõigust kamandada ingleid end teenima panna, ta kasutas seda, mis talle antud, et päästa, tervendada ja taastada nende elu, kes haiged, vigased, vaevatud ja koormatud. Selle asemel , et endale võimu koguda ja võimust ning valitseja ametitoolist kinni hoida iga hinnaga avas ta Taevariigi neile, kes tema järele olid nõus tulema teekonnal õigeksmõistmise poole. Jeesus keeldus end kiusaja lõksu meelitamast. Ta avalikustas seda , mis vale, petlik ning ebatäiuslik. Tema teekond oli selline ,mis avalikustas seda ,mis tõeliselt tähendas Jumala teenimist sõnas ja teos.
Kaisarea Filippis Jeesuse kõne Peetrusega on järelkaja kõnest Saatanaga kõrbes. Jeesus keeldub Jeruusalemma teekonnalt lahkumast. See on see, et ta ei võta teist suunda kui seda,  mis viib Kolgata ristile.
Miks? Vastus on väga otsekohene: Kolmandal päeval tegutseb Jumal. Jeesus tõuseb surnuist üles. Jumal kõrvaldab surmalt ja vägivallalt võimuse. Üks oluline vahe eksisteerib Jeesuse sõnades Saatanale ja neis sõnades , mida Jeesus ütleb Peetursele. Jeesus viskab Saatana välja enda eest – saadab ta välja. Peetrusele tuletab Jeesus meelde milline on õige koht jüngrile, Jeesuse järelkäijale: tule mu taha, tule mu järgi. Õige jünger on järelkäija. „Järgne mulle“ hüüab Jeesus Peetrusele ja teistele kui ta kutsub oma esimesi jüngreid. „Ma teen teist inimeste püüdjad“. Kõnes selle kohta  , mis on õige jüngriseisuse märgiks, ütleb Jeesus: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle!“. „See, kes oma risti ei võta kanda ja ei järgne mulle, pole minu väärt.“
Peetrus saab osa õnnistusest. Peetrus aga komistab. Jeesus ei katkesta suhet, vaid tuletab meelde milline on tõeline jünger ja kus on tõelise jüngri koht usuteekonnal. See pole mitte esimene kord kui Peetrus komistab ega pole see ka viimane.  Peetruse nimi on nimekirjas esimeste seas. Ta on agar õpilane. Ta julgeb küsida. Aga Peetrust valdab ka hirm kui ta astub paadist lainetele ja näeb tuult. Kalju vajub kui kivi. Hiljem Peetrus julgelt vannub, et ta jääb Jeesuse kõrvale ükskõik mis saab juhtuma, isegi surm ei hirmuta teda. Kui tõe tund tuleb , Peetrus salgab Jeesuse ja hoiab temast eemal nii kaugel kui võimalik. Peetruse kõrghetked vastanduvad tema madalseisusega. Mees , kes mäe tipul ja mees , kes sügavas augus.
Kuid Jeesuse tõotus jääb kindlaks. See kelle nimi on „Jumal meiega“ ehk „Imaanuel“ ja tõotab olla meiega maailma ajastu otsani on seesama , kes juba ja alati käib ees. Ta juhatab teed oma jüngritele, järelkäijatele. Ta on esmane ja teised tagant järgi.  Jeesus on esmane, kes annab oma elu nende eest, kes talle järgnevad. Olgu see kõrbe tühjuses, ohus või neis keskustes , kus valitseb inimeste poolt kogutud võim ja vägi ning tulevik on tume ja ohtu täis, Jeesus on sääl.
Ameerika luuletaja Marguerite Annie Johnson on kirjutanud: „ Ma olen tänulik , et mind on armastatud ja et mina olen saanud armastada, sest see vabastab. Armastus vabastab. Armastus ei hoia kinni. Ego hoiab kinni. Armastus vabastab. Armastus ei ahelda“.
Jeesuse armastus ega Jeesuse halastus ei hoia kinni, ei ahelda. Jeesuse armastus ja halastus vabastab meid surma ja surmavalla ahelaist. Vabastus ja vabaks olemine võimaldab meil järel käia, Jeesus ees ja meie järel. „Mu järel!“, hüüab Jeesus Krist, „kõik ristirahvas tulge!“  

Sermon for Sunday June 6th 2021 - Mark 3:20-35
Reverend Gustav Piir

In today’s gospel reading from Saint Mark we have a whole cast of characters joining us. First, the crowd arrives. The crowd keeps swarming Jesus at almost every turn.  The “Kingdom of God” that Jesus enacts with words and actions seems to be magnetic.  The crowds want more of Jesus and I dare say that so would we.
Second, Jesus’ family arrives, intending to seize Jesus. Now the worrying begins. Those who might know Jesus best, those who might have the most to lose if Jesus’ ministry provokes the people who possess the power to end it are after all Jesus family. The family members have come to take Jesus away because they think Jesus is beside himself and they have determined that Jesus is not in his right mind. It seems that the family has no other way of interpreting what Jesus has been saying and doing since he went to see John and undergo a baptism of repentance for the forgiveness of sins.
So the family have drawn their own conclusions as many families would if you get involved with religion or say that you are joining the church. When a fellow seminarian told his father that he was planning to get ordained after completing his degree, the father reacted. He went down to the basement to have a smoke, a drink and to figure out why on earth his son was seeing his future in what the father thought to be as part of this odd class of people, the clergy. So the reaction of Jesus’ family is quite understandable. 
The third group that we encounter on the stage, so to speak, are the scribes from Jerusalem who have actually been there all along eager to offer their explanation of Jesus and his power.
Those scribes were theological heavyweights. The scribes represent the authority and theological wisdom of the temple establishment. We should understand those scribes’ credentials as impeccable. The scribe’s pronouncement, that Jesus is a satanic agent and not a divine one, recognizes power at work in Jesus. Jesus is no charlatan or illusionist. But the scribes decide the power exhibited by Jesus is perverse and so they offer the most damning assessment they can.
Around them, the scribes have discovered that people are being set free from their demons. People are experiencing wholeness and life. People’s dignity is acknowledged. Jesus promises that sins and whatever blasphemies may occur will prove no obstacle to people’s renewal. Yet the scribes scoff and denounce all of this as false or dangerous, they call it false news and not the good news.
The scribes have seen the works of God up close in Jesus himself and yet repudiated the transformative power of God’s grace.
Jesus spends little time refuting the scribes’ assessment. Jesus indicates the absurdity of the scribes’ reasoning, for Jesus says that satanic power never shows an interest in loosening the screws that hold oppression and indignity firmly in place. We also can read the implied pronouncements from Jesus about the state of the world and those pronouncements touch our own world as well.
This is where we meet up with Beelzebub or Beelzebul.  The name is derived from a Philistine god, formerly worshipped in Ekron. The name Beelzebub is also associated with the Canaanite god Baal.
In our Christian theological sources Beelzebub is another name for Satan. He is known in 
demonology as one of the seven princes of Hell. The Dictionnaire Infernal describes Beelzebub as a being capable of flying, known as the "Lord of the Flyers", or the "Lord of the Flies". Which brings us to a novel that was part of my reading back in my school days. The “Lord of the Flies” is a 1954 novel by Nobel Prize-winning British author William Golding. The book focuses on a group of British boys stranded on an uninhabited island and their disastrous attempt to govern themselves.  Themes include the tension between groupthink and individuality, between rational and emotional reactions, and between morality and immorality. At an allegorical level, the central theme is the conflicting human impulses toward civilisation and social organisation, that is living by rules, peacefully and in harmony and toward the will to power. Themes include the tension between groupthink and individuality, between rational and emotional reactions, and between morality and immorality.
So when reflecting on our gospel reading for today as I was preparing my sermon I found something that resonated in the human reactions of the scribes of Jesus’ day and of many leading figures and forces at work in and against our society today. As we gear up for selecting a president for Estonia and electing our local officials in the Fall, our political world is being infected by those running the so called public relations angle of many of our political parties. Those involved with public relations use a technology and logic that infects people so that people grow so cynical and scornful of real, lived blessings ever that one could ever experience. This is where we can miss out on deliverance from our own spite and nastiness, to say nothing of freedom from the pains we have endured and which inflict on others. Now, the extraordinary kind of blasphemy of which Jesus speaks and which Jesus distinguishes from other, forgivable blasphemies, is a so called “eternal sin” only because it reveals an entirely calcified mind. This is where now Jesus speaks. He has a few declarations of his own. Before I come to Jesus’ words and continue to explore our gospel reading I wish to draw your attention to parallels have been drawn between the "Lord of the Flies" and an actual incident from 1965 when a group of schoolboys who sailed a fishing boat from Tonga were hit by a storm and ended up marooned on the uninhabited island. The boys were considered dead by their relatives. The group not only managed to survive for over 15 months but had set up a small commune with food garden, hollowed-out tree trunks to store rainwater, a gymnasium with curious weights, a badminton court, chicken pens and they had a permanent fire, all from handiwork, an old knife blade and much determination. As a result, when they were found, they were in good health and spirits. My point being that we humans are not always as bad as we are made out to be and nor should learned religious scholars, the scribes be thought to be beyond redemption.
In our gospel reading, once Jesus speaks of the rule, the power and the politics of the scribes, he associates it with Satan as being a formidable and coordinated power. It enforces a fearful hegemony. It retains that dominance because it is ruthlessly unyielding. Jesus’ comments suggest that the scribes appear to grasp all of this very well, since their accusation ironically exposes them as having succumbed to that kingdom’s inflexible logic. Yet Jesus considers himself even more powerful than satanic imperial dominion.  In a short and violent parable about a home invasion Jesus characterizes himself as the one able to overwhelm Satan’s reign by tying up the strong man and plundering the things that the man has taken as his own.
There are those that suggest that this parable may be taken as Jesus’ mission statement, urging us to interpret the rest of the narrative guided by this image. The whole Gospel is a story about the reign of God coming to displace another reign, and that other one will not relinquish its power without a fight. Jesus has certainly promised good news, but Jesus keeps insisting that we must not mistake that for comfortable news. What’s certain here is this: the reign of God Jesus keeps talking about is certainly not going to be about maintaining business as usual.
Jesus’ stealthy binding of the powers of evil ultimately undermines Satan so completely that even when he appears to have succeeded in destroying Jesus in the crucifixion, the very destruction of the Son issues not in defeat but in the mysterious victory of God. Like Jesus and his disciples, may Christians lose and have lost mothers and fathers and sisters and brothers and houses and fields for the sake of the good news and may have felt themselves under threat from powers and principalities as Jesus was.  So for those people, then and all people through the ages, there is comfort in the turn from restraint and threat to freedom, courage, and hope, even in the face of the ones who would kill Jesus. This is perhaps were we, the crowd, come in pressing in to see Jesus and touch Jesus, maybe urgently and desperately, but as the tale turns we find that our desperate desire has been and will be more than met. 
We also are claimed by Jesus as his sisters and brothers and mother, no longer outsiders at a distance, but holders of the secrets of the kingdom, drawn into the inner circle of the mystery and love of God.

KOLMAINUPÜHAKS – Matteuse 28:16.20
Gustav Piir, koguduse õpetaja

Mäed on Piiblis olulised paigad kuna mägede kõrgustes toimuvad kohtumised Jumalaga. Ülestõusnud Jeesus kohtub oma jüngritega mäel ja seekord tema jüngrid tunnistavad teda Jumala Pojana ja kummardavad teda. Kuid, mitte kõik. Oli neid, kes olid veel kahevahel. Kahtlused pole vastand usule ,kuid on usuelust ja jüngriseisusest osa. Kui Peetrus kõndis vee peal ja nägi tuult ja hakkas vajuma,  siis Jeesus küsis temalt: „miks sa kahtlesid?“ Peetruse kahtlused polnud takistuseks,  sest Jeesus siiski päästis teda ja hiljem saab Peetrusest „kalju“ mille peale Jeesus rajab oma kiriku.
Enne jüngrite lähetamist maailma ,ütleb Jeesus „Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal.“ See meelevald on antud Jumala poolt. Jeesuse ülestõusmisega on Jumal demonstreerinud oma väge ja autoriteeti, millele isegi alistuvad kurjus ja surm. See on lai haardega meelevald, nii et terve universum on kaetud. Siit edasi siis tuleb misjoni käsk teha jüngriks kõik rahvad.  Jeesuse maapealse tegevuse keskmeks olid „Iisraeli soo kadunud lambad“, kuid Jeesuse tegevuse ja õpetusega puutusid kokku ka mitte ainult Iisraeli soost isikud. Esimesed olid tähetargad hommikumaalt. See iseenesest on juba vihje, et Jeesuse tegevus lõpuks ei piirdu ainult ühe rahvaga ega ole piiratud riiklike piirjoontega. See , kellel on nüüd meelevald taevas ja maa peal, saadab enda jüngrid välja jüngreid tegema kõigist rahvastest.
Kaks tegevust tulevad esile: ristimine ja õpetamine. Ristimine Isa ja Poja Ja Püha Vaimu nimesse nendele,  kes on rõõmusõnumi kuulda ja vastu võtnud. Edasi on õpetus. Õpitakse pidama kõike ,mida Jeesus on käskinud. Õpetus ja kuulekus pole jagatud. Usk Jeesusesse, usaldus ja kindlus toob loomulikult esile kuulekuse nagu hea puu , mis kannab head vilja. Need, kes tulevad Jeesuse juurde leides tasadust ja alandlikust ning hingamist oma koormatud hingedele, on needsamad , kes halastavad teiste peale.
Sellised inimesed saavad aru, et käsud on kokku võetud kahes kõige suuremas käsus: armastada Jumalat kogu oma olemusega ja armastada ligimest nagu iseennast. Need on siis ka inimesed,  kes teenindavad teisi ,ilma, et nad ootaksid vastutasu või muud hüvangut.
Selleks, et jüngrid ei väsiks või mattuks suure koorma alla viies täide misjoni käsku, annab Jeesus ka tõotuse: „Ja vaata mina olen iga päev teie juures maailma-ajastu otsani.“  See,  keda enne oma sündi juba hüüti Immaanueliks, mis tähendab „Jumal meiega“ nüüd tõotab oma järelkäijatele, et ta viibib nendega kõik päevad , mis võivad tulla kuni maailma ajastu lõpuni.  
See misjoni käsi hõlmab kõike seda mida tänapäeval meie nimetaksime kiriklikuks tööks ehk kogudusetööks. Meie erivaldkonnad, olgu need meie koguduse juhtorganid ,mida meie sellel pühapäeval ja eelseisval teisipäeval valime, meie laste- ja noortetöö, diakooniatöö, muusikatöö, misjonitöö, olgu see viipekeeles või Lasnamäel  kogudust istutades, ja suhted sõpruskogudustega, kõik hõlmavad sisemisjoni ja välismisjoni. See  kiriklik töö on ellu viidud ja ülal hoitud selleks, et Jeesuse misjonikäsku täita. Küsimusele: „kus on kiriku õige koht?“ leiame vastuse tänasest evangeeliumi lõigust: „kõigi rahvaste seas“.
Kirik on  koht ühiskonna keskel, seal, kus inimesed kogunevad, elavad, töötavad või veedavad vaba aega. Kiriku ja koguduse koht kus tegutseda, misjonikäsku täita on rahva ja ühiskonna seas. Niisama ei ole tulnud meie keelde väljend „kirik keset küla.“ Milline on siis see kirik keset küla vaadates Kolmainsuse nurga alt, kogudust, mis selles kirikus ja sellest kirikust lähtudes tegutseb.
Võiks kirjeldada seda kogudust kui kogukonda, kes on kutsutud ja lähetatud Püha Vaimu läbi kuulutama head tunnistust Jeesusest Kristusest sõnas ja teos selleks, et Jumal kes maailma lõi ja armastas saaks avalikuks inimest eludes.
Pöörame hetkeks Kolmainsuse – Isa ja Poja ja Püha Vaimu ringi: Püha Vaimuna ja Pojana ja Isana.
Püha Vaim annab meile võimaluse ära tunda rõõmusõnumi Jeesusest Kristusest, Jumala Pojast ,kes ilmutab meile Jumala Isa armastust ja tegevust maailma heaks.  Kogudused, kristlikud kogukonnad on tegevad, teenivad Jumalat ja on hoitud ülal usu läbi, mis ka võib sisaldada kahtlusi ja kahevahel olekuid. Jumalateenistus ja usk käivad käsikäes koos väga hästi.
Rõõmusõnum Jeesusest Kristusest on selline , mida tuleb korrata ja jagada nii, et meie seda usume, elame ja tunnistame. Jumalateenistus on osa sellest ,mis käib „jüngrite tegemisega“ kaasa.
Korrapärane jumalateenistus ja palveelu ning Pühakirja lugemine on osa inimese palverännakust läbi elu igavese elu poole. Sellel teel on muidugi oma kahtlused ja konarused ning komistuskivid, aga Jeesuse tõotus olla meiega ajastu otsani tähendab seda, et meid saadetakse ja toetatakse sellel teekonnal. Kirik ja kogudus, kes täidavad misjonikäsku ,ei ela mägedel, vaid on oma kutsumust täitmas põhiliselt orus. Mägedes kogetu inspireerib ja innustab nii, et värskendab.
Tegelik jüngriteks tegemine toimub maailmas. Isegi Jeesuse jüngrid ei jää mäe peale vaid tulevad alla rahva sekka nii nagu seda tegi Mooses ja nii nagu seda tegi Jeesus. Samuti jüngrid läkitatakse mäe pealt maailma. Meie tuleme kirikusse, koguduse keskele, et leida inspiratsiooni, tuge, kasvu ja osadust Jeesusega ning teineteisega. Siit läheme välja elama, kuulutama ja tunnistust andma oma usust nendega ja nende keskele, kellega meie päevast päeva kohtume, olgu see kitsam või laiem ring.
Osa Jeesuse misjonikäsust sisaldab rolle, milles meie teisi teenime vastavalt nende vajadustele.
Meie misjon ja tegevus tuleneb meelevallast, lootusest ja lohutusest, mis leidub Jeesuse poolt antud lähetuses ja ka tema poolt antud tõotuses kohal olla.

For Trinity Sunday – John 3:1-17
Reverend Gustav Piir, priest-in-charge

Nicodemus is one of the people in the New Testament that I study with deep interest and I have to admit that he seems to have a good heart and his questions are very serious and sincere. His is by accounts a religious leader and a wise man. Often we hear how much Nicodemus didn’t get from Jesus’ message, how he didn’t know this, how he was afraid and had to keep in the shadows and background to in order talk to Jesus, how he needed to learn something or was confusing things, not quite getting what is necessary to know. Especially because of his position as a religious leader, we judge that he should have known better, should have been more informed about key things in that took place in his conversation with Jesus. Reading from the sidelines, as a Christian minister in Christ’s Church who am I to judge Nicodemus and his motives?
Nicodemus went to see Jesus during the night; if it was because he was embarrassed or afraid of what other people would say. Perhaps he went to Jesus in the night because then there were no crowds around Jesus and he could have a serious conversation. In many ways he is just like any of us. I am sure that we too go to other people to ask things that we should know better than to ask. Some of our questions can be rude and some can be stupid. It is good when the one who is asked is patient and generous with us. We can be taught so much in such a process that what is said and explained gets engrained we grow in wisdom and maturity.
Nicodemus’ questions help us to understand Jesus better. Nicodemus’ concern about being born and belonging have been fundamental to Christian spiritual-material life through the ages. Being born again is a very important question in some Christina denominations and congregations. In Nicodemus conversation with Jesus the issue of our birth is as much a spiritual event as it is a material one, for there is no distinction between these two realms.  The same way that above and below are also distinctive parts of the same reality, one is not more important than the other since they complement each other. In the same way, our mothers’ wombs carry both the Spirit of life and the Waters of life.  For Christians, without water there is no material birth nor is there spiritual rebirth without water. Flesh and Spirit are woven into the same body, all wet by so much water! Human and natural bodies, water and spirit bodies, all are shaped in the soil or to say it in another words, we are all shaped in the humus of life. 
We read our Gospel reading describing Jesus’ conversation with Nicodemus we celebrate Feast of the Holy Trinity. The Trinity for us is the Christian belief where God is one in three persons: God, Jesus and the Holy Spirit. Some think that all this we profess about the Trinity is craziness.  For us, it is how God moves, relates, dances, waltzes and manifests the God-self in the world, always through relations. In many ways, the Trinity is an entanglement that keeps unfolding back and forth, a sign and metaphor for our own ways of living together, being different and yet being a part of the same life. God, human, other beings, the earth, the rivers and oceans, the air, the fish, creatures on land and birds in the sky, the insects, worms and corals, everything is a big relation of deep belonging and entanglements. In other words, we cannot understand God if we do not know the earth, and dream and study that which is in the skies and the whole universe. We cannot understand human beings outside of the life of other beings: fish, animals, birds, vegetables, roots, mushrooms grains, salts and minerals. The same way the Spirit cannot be understood without water. Thus, Jesus, the second person of the Trinity, the redeemer of this world is also the Spirit of God fully alive in the “natural” world, which is not to be understood apart from the “cultural” world. Nature and culture are one thing, just like the Trinity.
To wrap up this sermon today, I mention something Jesus said to Nicodemus because it is one of the most well-known sayings of Jesus, namely: “For God so loved the world that he gave his only Son, so that everyone who believes in him may not perish but may have eternal life.”
This text has been used to save people spiritually from their sins, to express the Good News of Christ in a nutshell and it is used often in the funeral texts of our Estonian services before the commendation. With this text it is time for us to understand that the eternal life promised by Jesus has to do with the life we live now. The eternal life promised by Jesus that comes through the presence of the Spirit can only be understood if it is fully drenched in the waters of our world and the wombs of our mothers. Thus, there is eternity in every river and in all the oceans as there is eternity in the work of the Spirit and in the love of God through Jesus. For the Spirit of God is also made of waters. We have plenty of water here in Estonia – perhaps in these last few days we have had a little too much of it so that there is flooding and our yards and kitchen gardens are more like ponds. We don’t often think of the lack of water here in Estonia but there are many places where water is an issue. We look with good reason for water in the universe as we explore which planets and moons could possibly sustain life and future space stations. The lack of clean water in many places in our world is likened to the places where the Spirit is lacking and where the spirits of hatred and malice abound. When the Spirit lacks in our world the water starts to disappear as well. That which is needed to sustain a healthy life dwindles. We very well know that we need to care for the water so the Spirit can come back. So then, we start to relate the life of the Trinity, as the life of God, Jesus, and the Holy Spirit, with the life of the earth and all forms of life even in outer space! So that we can relate together, dance together, live together we need to be without division like the Trinity in order to finally understand the eternal love of God for the world. Amen.